Sunrise/sunset

Ei teagi kust alustada. Pole väga pikalt jälle kirjutanud. No peale Eestit käisime siis Maria ja Reginaga Šotimaal, millest ma plaanisin siia ka pikemalt kirjutada, aga ei tulnud sellest midagi välja. Aga polegi vast oluline, vähemalt mitte hetkel. See reis lihtsalt andis nii palju. Sain vaimselt puhata täielikult ja füüsiliselt end välja elada ehk siis jalutasime Marju ja Reginaga maha maa, mida ma siin Birmis vist pole viimase paari kuu jooksul ka maha käinud. Ei kurda, igati kaihv reis oli. Ööbisme coushsurferi juures, kes elas koos 7 teise toreda korterikaaslasega. Mõni vähem, mõni rohkem äge. Oli ainult üks mitteniitore elanik, tulnukas tal hüüdnimeks:D Aga no ega me temaga nii väga kokku puutunudki. Igatahes kokkuvõtte: jalutasime mägedes, linnas (mis btw on ülimalt ilus ja täis ajalugu ja häid inimesi), käisime laivis kahte väga head bändi kuulamas, jõime kohalikes pubides õllet ja üleüldiselt nautisime head linna, head ilma ja häid inimesi :) Enam lühemalt ei saa vist kokku võtta. Aga kuna need on minu seiklused, siis tahaks ma neile, kes huvi tunnevad lähemalt ise rääkida, mitte läbi blogi vahenduse ainult. Siia kirjutan nüüdsest selle, mida pean vajalikuks välja öelda või mis ainult minu peas ei jaksa olla ehk siis see, mis mind painab või millest ma vist kunagi aru ei saa, kirjutan siia välja ja elan edasi. Haha, väga diip sai.
Igatahes vaheaeg möödus ka hästi. Marjul käis Kaarel külas, kellega sai piisavalt rändavaid asju tehtud ja palju õllet tarbitud. Oli Regina sünnipäev, mida tähistasime veini ja muu ohtra alkoholiga, piknikuga, väljaskäiguga ja hommikuste sünnipäeva pannkookidega. Tol hommikul liitusid meiega ka Triinu ja Liisu, kes on mul viimasel ajal väga kalliks saanud. Ma usun, et jaanuaris ja veel ennemgi poleks ma uskunud, et teiega nii palju koos aega veedan ja et ma leian inimesed, keda saan nii palju usaldada ja kellega mul alati hea olla on. Olgu mis on, aitäh teile.
Sõpruse vastasele teele minnes pean lihtsalt ära mainima, kui palju võltse inimesi on olemas( pole ilmselt väga suur shocker see kellelegi) aga vahepeal ikka mõtled, et mis kuradi sääsk neid koguaeg pureb, et nad nii võltsid ja ignorantsed peavad olema. Enda arust olen ka palju läbi elanud ja võin julgelt öelda ka, et igast kogemusest õppinud ja tugevamaks saanud ja ei näe pidevat vajadust et teiste elu raskeks teha või oma viha teiste peal välja elada ja konkreetselt nuga selga teistele torgata, ise samal ajal lootes, et äkki saab lõplikult kellegi ära hävitada. Hate to brake it to you, but I'm way too strong for that. Ma kardan lihtsalt vahest, et valed inimesed saavad must valesti aru. Et need, kellele ei tahaks haiget teha, just saavad haiget. Ma loodan, et ei ole ise nii viimasel ajal teinud ja kui mõtlen, siis see nii ka peaks olema, aga lihtsalt see halb Karma hakkab üle viskama ja ma ei väsi mõtlemast, et kas ma tegin midagi väga halba või ootab mind tulevikus midagi nii head, et praegu võiks selle nimel n-ö piinelda( liiga tugev sõna aga eesti sõnastik piirab natuke mu väljendusoskust). Loodan, et viimane on see õige vastus.
Anyway see nädal algas ka kool, kuhu ma pole veel jõudnud. Nimelt eilseks fotoshootiks ma polnud valmistunud tänu viimase kuu aja jooksul juhtunud asjade pärast ning see lükkus natuke edasi, aga pole hullu, küll jõuab. Neljapäevaks üks grupitöö vaja esitada, millega ma praegu tegelen. Tööl pole ma praegu pea üldse käinud, alles see nv lähen uuesti. Kuna koguaeg ära olin, oli peamiseks põhjuseks. Aga jällegi, küll jõuab. Pean end lihtsalt nüüd kokku võtma ja kõik plaanid ellu viima. Ja oi kui palju neid on. Mõni neist viimased nädalad minuga olnud, mõni juba aasta või rohkemgi veel. Igaüks omal ajal. Sellega seoses lükkub ka minu Eestisse uuesti tulek hilisemasse suvesse või halvimal juhul septembrisse. Miski pole selles osas kindel. Ainus asi on iseseisvuda nüüd täielikult ja saada hakkama no matter what. Õnneks mul on palju inimesi, kes mind toetavad ja mul on selle üle väga hea meel. Ma loodan, et saan kunagi kõigile neile näidata, kui väga nende toetus mulle tähendab ja kui tänulik ma olen. Samas osadele inimestele on mul veel paari asja vaja tõestada, k.a. endale. Aga igale asjale oma aeg. Korrutan seda vist liiga tihti endale vahest. Aga kui ise ei korruta, kes siis veel eks?
Natuke segane ja mõtteid täis post sai, aga mis seal ikka. Minu blogi ju ikkagi ja vahest või siis minu puhul tihti, võib oma segaseid mõtteid mõlgutada ja loota, et lahendused hüppavad pähe. Vot, olge tublid ja peatse postini. Baih!

Feeling gooood

No tere, olen vahepeal blogi ikka täiesti unarusse jätnud. Aga on siis viimane õhtu Eestis, homme lendan tagasi Birmi. Ülikiirelt on see nädal läinud, nägin kõiki inimesi keda tahtsin (peaaegu) ja ka natuke neid, keda ei tahtnud haha. Ei tegelt hea oli, tõin kevade ka kaasa, sest siin nüüd ka soe ja ennem hirmutati mind et oii siin mingi -15 ja lumi igalpool. Noh, nüüd juba teed puhtad ja lund pole kuskilt peaaaegu enam paista. Päike ka särab mõnusalt päris tihti. Istusin eile rõdul kodus ja mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin veel. Ühesõnaga päikeseline ja mõtlik aeg oli:D Random. Ei aga hull chill. Tegelt arvasin, et siin hullult palju aega puhata ja nii, aga no seda küll nüüd ei juhtunud. Iga päev nagu orav ratta peal. Vahepeal olin ikka täitsa kutupiilu ( mis imeotre sõna:D) omadega. Pühapäev tuleb Birmis kindel lebopäev koos väikese õllega, mmmm. Eesti võrdub hetkel südamerahu ja heaolu. Tean nüüd, et kõik läheb aind paremaks. Sain palju teada ja läbi mõelda ja ka väga palju lahendada ja olen ausalt-öeledes uhke, et sain seekord kõigega nii hästi hakkama. Uskumatu, aga vahepeal oskan ka mina tubli olla hah. Igatahes mulle meeldib tulevik, see mis arutatud sai. Emme, pere ja Krissuga suvi. Kõik kõlab nii imehea, et ei suuda uskudagi, et aind 2 kuud veel kooli ja hopsti ongi suvi ja kõik head inimesed ja kohad tulekul. Mitte et neid praegu poleks, aga teistmoodi. Veendusin jällegi, et Inglismaa ikka niii minu koht. Ma ausalt-öeldes igatsen sealset elu ja inimesi. Oma eestlasi, oma segaseid britte koolis, rändavaid tüüpe tänaval ja isegi neid torenaljakaid seinu, kes sind igakord oma rändavate kommentaaridega naerma ajavad. Seda, et keegi ei vaata sind imelikult, kui sa neile naeratad või postitiivsust täis oled ja et kogu ümburskond sind pidevalt inspireerib. Mul on tõsiselt kahju, et siin see alati nii pole, aga mis teha. Vot mul neid mõtteid nii palju, et las nad jääda praegu mu pähe ja kirjutan pikemalt siis, kui nad selgemad ja end kokku kogunud ja sahtlitesse lahterdanud ( ee i have no idea what i meant by that:D) Igatahes jah, Eestis oli hea ja olen muide vist kõva 10 kilo raskem, sest kallid esivanemad ja ahvatlevad mõnusa maiuse ja kohukese riiulid ei halastanud mu peale:D Raske.
Homme asun kell 8 teele Tallinna poole, kus Merksil ja ta vennal sünnipäev sugulaste ringis, lubati süüa ja juua haha:D oleks ju iseenesest täitsa tore lennukis kergelt vindine olla ( või siis kergelt palju:D) Lennuk läheb alles 9 eesti aja järgi ja inglise aja järgi jõuan Londonisse 10 ajal, kust bussiga Birmi kunagi öösel ja sealt taksoga meie armsasse majja, kus ma üritan mitte majaelanike und häirida( yea right, tulen kargan te kõigi voodi peal ja karjun I'm BAAACK:D) Okei liiga rändavaks kisub see jutt ja uus seebi osa sai ka valmis, niiet vaatan selle ära, pakin asjad lõpuni ja üritan paar tundi ikka und ka nautida. Nimelt kell siin juba 1 ja ma plaanin 6 ärgata, aga vaevalt ma enne 3 magama saan. Aga kellel seda und ikka vaja on right? Anyway eestlastele: see you soon ja Birmlastele see you even sooner haha:D !

A guide to recognizing your saints

Tänase posti pealkiri on ühtlasi ka see film, mida me just Mariaga vaatasime. Surfasin päeval netis ja otsisin huvitavaid ja häid filme, mida miskil põhjusel näinud pole ja voilaa. Aastast 2006, peategelast vanemas eas mängis jälle mu lemmik Mr. Robert Downey Jr. Film ise räägib selle sama filmi režisööri elust ja põhimõte on sellel filmil, mis kõlas ka viimase repliigina: I left everyone, but no one ever left me. Ma ei hakka sisu siia lahti kirjutama, vaadake treilerit ja mis veel kõige õigem mõte, vaadake filmi. See on kuradi hästi tehtud, väärt film.Aga minu elust, hmm. Natuke on viimane hetkel peapeale pööratud, aga juhtub I guess. Or not, whichever. Varsti saab korda ma loodan. Reedel sõidan koju. Eesti koju. Nädalaks. Ilmselt väga paljud sellest ei saa teadma, kuna blogi privaatne ja mujal ma seda ka väga kuulutama ei hakka. Lähen kindlatel põhjustel ja kindlate inimeste juurde, niiet kvaliteetaeg ahead. Vaheaeg hakkab ka nüüd 3 nädalat. Kooli tagasi alles 19 aprill, niiet tagasitulles vaja kooliasjade kallale asuda ja tööl palju käia. Aga sellel mõtlen alles siis, praegu on ainult üks asi tähtis ja see on Eesti. Kohe olen seal:)
Take care!

Forgive and forget

Pühapäev vastu esmaspäeva, täpsemalt pool kaks öösel. 2 päeva järjest õhtuses vahetuses tööl olnud ja jalad on läbi. Ainuke viga või siis häda füüsilises mõttes. Mõtted/emotsioonid jms on aga ülepea. Viimase 2 nädala jooksul on ikka kõik, mis valesti ja halvasti saanud minna, ka läinud. Ma ei tea, ei jõua vist isegi kohale, mis toimub. Nüüd, kui blogi privaatsem, võiks ju kirjutada siia, aga ei jõua. Kui oma peaski mõteid selgeks ei saa, siis vaevalt kirjutadesgi välja tuleb. Lihtsalt loodan, et ükspäev inimesed mõistavad ka ise, et iga faking tegu mõjutab teisi. Eriti inimesi, kes selle jama sees. Hopefully everything will be alright. Aju ju iseenesest hea organ inimestel, süda ka. Kui rohkem inimesi neid kasutama õpiks, oleks maailm hulga parem ja kergem koht. Ja see ongi mu miljonimõte tänasel ööpoolikul või mis iganes ajahetke kirjeldus siia sobiks. Ootan, et aeg lendaks veel kiiremini ja kõik oleks möödas. Jep, that's all I can do right now- hope for a better tomorrow.

Smiling with that invisible gun held to my head

Laupäeva lõuna/hilishommik ja päike piilub vaikselt pilvede vahelt. Ilm tundub hea ja soe, aga hetkel ma pean ainult õppimisega tegelema. Viimased päevad on kuidagi eriti kiirelt möödunud. Kolmapäev oli siis vaba, magasin päris kaua ja koristasin tuba korralikult, õppisin ja nothing special. Magama sain natuke enne nelja ja ärkasin kell 7. 9ks kooli ja õnneks saime 8 ajal ära õhtul. Seega 11 tundi koolis, ajee. Aga koju jõudes- uskumatu, polnudki väga laip. Noh vaatasime Mariaga siis õhtul veel Unistuste Printsessi, mis on eeee jah. Mul pole sõnu, täiesti absurdne saade, aga no vähemalt sai hea kõhutäie naerda. Siis vaatasime veel desperate'i draamat ja magama saime mõlemad päris hilja, as usual. Eile magasin poole päevani ja mul pole ausalt öeldes meeleski, misasja ma eile tegin. Hmm, ei tule jah. No õhtul või tähendab öösel vaatasin kahte filmi. Mõlemas oli siis peaosatäitjaks Robert Downey Jr. Üks lemmikuid on ta, for sure. Esimene oli siis Kiss kiss bang bang, mis oli väga hea ja pakkus ka mõnusas koguses huumorit. Teostus, näitlejad ja kogukompott oli väga hea. Teine film oli siis Sherlock Holmes, mida ma üle kuu aja tahtsin ja üritasin kinno minna vaatama, aga ei tulnud sellest midagi välja. No nüüd nägin lõpuks ära ja jäin jälle väga rahule. Ma pole küll eriline Sherlock Holmesi fänn, seega ei oska raamatutega võrrelda, aga filmina mõjus väga hästi. Natuke võibolla häiris graafika. Et mõnes kohas oli aru saada, et arvutiga tehtud. Aga see polnud mingi üliobvious ja ilmselt enamus seda ei märkaks. Aga noh, I'm weird like that. Üleüldiselt film, kus oli n-ö seiklust, head pointi, huumorit ja head näitlejatööd. Soovitan kindlasti.
Aga vot, polegi midagi teinud muud. Täna tuleb pikk õppimis ja ka tööpäev ja homme sama lugu ilmselt. .
Aga niipalju siis seekord, take care!