Random trips

Pole jällegi kaua positama jõudnud ja viimane kord kirjutasin ka juulikuisest Hispaania reisist. üritan nüüd seda parandada ja blogi kasvõi jõuga ajas endaga kaasa tõmmata. Alustan siis sellest, et kui Hispaaniast tagasi jõudsime Krissuga, veetsime nädalakese Birminghamis. Käisime niisama ringi, kokkasime ja tiirutasime veel viimastel pidudel koos siin Inglismaal. Good times! 2 päeva enne Eestisse minekut aga asusime teele Šotimaale. Kuna mina sellesse kohta juba ammu ära armunud, siis mõtlesin et jagan oma suurt armastust ka Krissuga. Nii võtsimegi oma tripi ette. Kuna hommikul kella 4 paiku tuli geniaalne mõte paarikümneks minutiks magama minna, ärkasime suure ehamtusega 40 mintuit hiljem, et meil läheb kohekohe rong. Nii viskasimegi asjad kohvrisse- mis ette jäi, see sinna ka lendas. Käisime mõlemad kiirelt pesus ja asusime vihmas teele. Jätsin veel Armandoga hüvasti, kes meie pool juba päris pikalt oli peatunud enne USA'sse minekut. Kuna arvasin, et ilmselt teda enam ei näe, oli seegi hüvastijätt kurb. I seriously dislike saying good-bye, but oh well. Šotimaa ootas, täpsemalt Edinburgh. Kuna hommikul sadas Birminghamis vihma, ei oodanud me sealsestki ilmas paremat, aga kui kell 10 hommikul sinna jõudsime, piilus päike vaikselt juba miljoni pilve vahelt ja päeva lõpuks paistis juba tervenisti. Päev möödus Edinburghis ringi rännates, kohvi ja ülimagusat šokolaadi kooki nautides, veel uudistades, ühes üliilusas tornis ronides ( kus sai ka pool kaameramälu täis pildistatud), postkaarte saates, viimaseid kinke muretsedes ja erinevates parkides istudes ja naljatades ja seigeldes. Üks mõnusamaid päevi kohe kindlasti! Kella 11-12 ajal õhtul liikusime siis bussijaama, kust meie buss Glasgowsse pidi minema, aga kuna me kogemata vales peatudes ootasime, pidime me peaaegu oma bussist ka maha jääma. Jällegi vedas seekord ja jõudsime sellele, kuigi Glasgowsse jõudes selgus, et buss mis pidi 1 ajal öösel minema, läheb hoopis kell 5 hommikul. Mainiks siinkohal, et väljas oli maksimaalselt toredad 15 kraadi ja mul olid tol hetkel seljas põlvpüksid, pluus ja väike tressikas. Kergelt öeldes oli külmkapis istumise tunne! Egas midagi, võtsin kohvrist teki välja ja kuna meil sees polnud võimalust oodata( ootajate lounge avati alles 7 ajal hommikul), siis mässisin selle endale ümber ja paigutasime ennast väga ebamugavatele ja külmadele istmetele maha. Mingi aja pärast tuli üks töötaja, kellel meist väga kahju oli ja pakkus välja, et teeb meile ühe lounge'i lahti, kus sooja saame ja kakod ja snäkke nautida. Olgu tänatud šotlaste lahkus! Veetsimegi oma ootamistunnid seal ja asusime bussiga lennujaama poole teele. Glasgowst nägime siis seekord ainult bussijaama, hotelle ja maju mis seda ümbritsesid ning lennujaama. Sightseeing missugune! Lennujaamas pidime samuti mitu tundi ootama ja selle aja veetsime siis nii, et mina vaatasin läpsist filme ja Krissu magas keset lennujaama põrandat nagu kõik normaalseimad meist.Lennukiga asusime siis lõpuks Riia poole teele, kus ootasime mu empsi ligi 2 tundi, kuna tema oli nimelt vales terminalis. Lõpuks aga leidsime üksteist üles ja pidasime esimesed ja tähtsaimad jutud maha, ehk kas süüa nälginutele on? haha

Riias oli muidugi jällegi täiesti vastand šoti ilmale ja ma pidin kuumuse kätte ära sulama. Toredad 30 plus kraadi. Jällegi asusime pikale sõidule Võru poole. Kulus selleks rohkem kui tavaliselt, sest oli ju vaja mitu ülitähtsat peatust teha( märgake irooniat siinkohal). Lõpuks kunagi 9-10 ajal jõudsime aga Võrru, kus ootas mind Merka ja kellega koos veel sama õhtu Maria sünnipäevale lendasime. Sünnipäev möödus kirevalt, ütleme nii.

Silla lõhkumine, suur alkoholitarbimine ja pidev ühelauline playlist on vaid mõned märksõnad.

Olgugi, et ma olin vist kõige kainem inimene ( that's a first, i know ) ja und oli viimase 4 päeva jooksul vast kõva 3 tundi kokku, oli siiski hea sünnipäev ja võis rahule jääda. Järmine hommik, kui lõpuks koju jõudsin, vajusin kohe voodisse ja magasin kella 6ni õhtul välja ja ega kui emps poleks mind äratanud, oleks ma seal paar päeva täiesti kutu olnud. Aga sellist luksust ju mul ometigi ei olnud. Käisime siis ujumas ja järgnevad päevad möödusidki pere, sõprade, päikese, joogi, grilli ja muu hea seltsis. Käisin võimsal klassikokkutulekul, kuhu oli vist 11 inimest ennast viitsinud kohale vedada. Mainiks, et 3 neist ei ela Eestis ja said sellega hakkama, et end kohale vedada aga Võru omadel oli vist tähtsamaid asju teha ( sorri, aga pidin selle välja tooma)

Üldiselt oli Eesti puhkus jällegi väga hea ja nagu ikka pole paremat kohta kui kodu :) Kahjuks oli see aeg aga aind 2 nädalat ja need päevad lendasid ülikiirelt. Jällegi tulid kurvad hüvastijätud ja teekond tagasi Inglismaale. Lennu peale jõudmine ei läinud muidugi jälle sujuvalt ( ega siis minu puhul saa miski sujuvalt minna) ja nii eksisime 2 tundi enne lendu ära.

Nimelt emps ei pannud täispikka aadressi otsingusse ja nii me lõpetasime kuskil äärelinna külakeses. Õnneks leidsime oma tee tagasi ja lennujaama jõudes oli veel tunnike aega lennuni. Kuna Ryanair mul eelneval õhtul veel kaarti ei tahtnud vastu võtta ja kohvrit ei lasknud lisada, kartsin et pean vastavalt

nende reeglitele lennujaamas pileti eest (mis tänu läbiminemata maksele ära blokeeriti vms ja ma seda välja printida ei saanud) ja kohvri eest lisa maksma 75 naela, mis eesti rahas umbes 1500 krooni ehk kallim kui minu edasi-tagasi piletid. Aga õnneks polnud läti lennujaama töötajad sellest teadlikud ja andsid mulle kõik tasuta, niiet lucky yet again haha!

Igatahes selle pika ja igava lennujaama jutu peale lisan ma veel mõned pildid Šotimaa minitripist ja hiljem kirjutan ka, mis siin saarekesel veel uudist ja oma eelmise nädala random tripist Leedsi ja Manchesteri!

Alicante

Aega läks mul tore kuu aega, et lõpuks Hispaania reis lõpuni kirja panna, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Igatahes jõudsime siis põletava kuumusega Alicantesse ja rongijaamas koputas mu õlale üks tüdruk, kes meie järgmine host oli.

Inglise keel hispaanlase kohta oli lihtsalt suurepärane. Vastu tuli ta koos isaga, kes muidugi sõnagi inglise keelt ei osanud aga oli väga vaimustuses meid nähes, mis oli omamoodi armas. Isa tegi siis vaatamata tütre Marina pidevatele seletustele siiski meile autoga linnatuuri ja seletas ülikiirelt hispaania keeles mida Marina meile siis aeg-ajalt tõlkida üritas. Kodu asus neil natuke linnast väljas, kõige suurema ranna juures Alicantes. Maja oli päris suur ja me saime jällegi oma toa koos kõigi mugavustega. Aga see host oli natuke pinges? Ei oska õiget sõna leida. Ta oli muidu tore tüdruk ja sai palju rääkida, aga midagi häiris teda koguaeg, et ta ei tundnud end päris vabana. Seda muidugi kuni õhtuni kui mojitode ja jointide seltsis ta sõpradega aega veetsime. Kuna me aga olime üliväsinud, siis 2 ajal, kui nad välja läksid, läksime meie magama. St mina vajusin voodisse kõigi riietega magama ja Krissu jäi lugema minu kauni norsete saatel. Okei nali, ma ei norska tegelt ( ma loodan vähemalt )

Aga teine päev käisime siis rannas, selles samuses Alicante kõige suuremas. Ja see oli nii kuradi ilus ja ma tahtsin endale käega pähe virutada, et eelmine kord kui Alicantet 2 aastat tagasi külastasin, ma vaevaks ei võtnud, et teisi veenda, et siin peab üks ülisuur rand olema. Noh, seekord läks õnneks ja tõesti, see oli meie hosti sõnul 10 km pikk ja ükskõik kummale poole vaadates paistis meri, palmid ja liiv. Peale väga pikka lainetes mängimist ja päevitamist ja korduvalt mere käest bitchslapi saamist otsustasime tagasi maja poole suunuda, et suureks finaaliks valmistuda. Nimelt oli tol õhtul fifa finaal Hispaania-Holland. Kuna jäime aga omadega hilja peale, vaatasime pool mängu majas ja teiseks poolajaks suundusime ühte rannaklubisse/baari, mis oli lihtsalt meeletult suur ja ilus.

Väljast vaadates meenutas justkui massiivset pulmatelkide kogu ( tõesti ma ei suutnud paremat võrdlust tuua, andestust) aga kogu koht mõjus nii hubaselt ja hästi, et oleks võinudki sinna jääda. Aga okei, tagasi mängu juurde, mojitod käes suundusime vabade kohtade juurde( mida põhimõtteliselt ei olnudki nagu võite ette kujutada) ja vaatasime mängu, mis venis ja venis ja venis ja venis kuni aaaah terve koht läks hulluks ja kõik karjuma hakkasid. Ei pidanud just eriline ajugeenius olema, et ka väljastpoolt aru saada, kes värava lõi. Igatahes peale seda otsustasime koju minna, kuna meie hostil oli järgmine hommik kell 9 hambaarst ja meie oma targa peaga unustasime võtmed maha ja ei saanud seega iseseisvalt ka linna jääda.

Okei aga linnast välja saamine, vot see osutus alles probleemiks. Esiteks oli terve linn inimesi, autosid täis, kes kõik karjusid, tantsisid ja laulsid. Kes autode peal, kes tänaval, kes poes, kes rannas. Madness on ainuke sõna, kuidas seda kirjeldada.

Lõpuks kõndisime siis tapva palavusega linna äärde, kust Marina isa meid peale võttis ja asusime tema poole teele, lipp aknast väljas lehvimas. Nende jaoks oli see võit tähtsam kui miski muu, seda oli näha igal pool kuhu aga pilk peale sattus. Kui lõpuks hullumeelsest linnast n-ö koju jõudsime, läksime jahutavasse basseini, mis asus meie hosti tagaajas. Ei saa vist kurta väga või mis? Me Krissuga oleks heameelega sinna jäänudki, aga ei. Oli vaja magama minna, et järgmine hommik edasi liikuda. Läksime siis rongiga kesklinna ja muidugi maha vales peatuses, et 40 kraadise palavusega ikka võimalikult palju kõndida saaks. Siin kohal teeks endale pai! Järgmine peatus oli

ühe tüübi juures, kes kesklinnas koos oma venna ja sõbraga elas. Nende juures peatus aga ka üks rootslane, kes oma sõpradega n-ö eurotripil oli. Kohe kui sinna jõudsime, asusid tüübid meile väga rändavaid videosid näitama ja vedasid meid randa. Eelnes veel arutelu et teeks ühe jointi kaasa? Teeme kaks äkki? Okei. Tavaline. Või siis mitte, aga oh well, kes meist ikka väga tavaline on. Igatahes rannas siis tore olla, rääkisime rootsi tüübiga lainetes ja üritasime natuke pikutades päikese käes jõudu koguda( yeah, what a bright idea :D)

poolsurnult siis suundusime õhtul sööma ja peale seda hakkasime kaarte mängima ja seda mudiugi alkoholi seltsis. Tuli välja, et tüübid on nagu kohalikud kuulused. Nimelt meie tüüp ehk siis meie host ja ta parim sõber on töötanud pea kõigis baarides ja ta vend on kõige kuulsam DJ Alicantes( ilmselt, kuna ta on seal ka ainus DJ haha :D) Aga nali naljaks, nii möödusidki meie päevad ja õhtud ja ööd seal. Päeval rannas, õhtul rääkides mingitel väga rändavatel teemadel ja öösel peol käies erinevates kohtades, kus igalpool nii sissepääs kui joogid tasuta olid. Kirjutaks lähemalt, aga nende päevade suhtes on mu mälu poolkahtlane( okei tegelt olen laisk hetkel lihtsalt). Viimasel ööl kui meie rong kell 6 hommikul minema läks, jätsime kõigiga hüvasti ja lubasime kindlasti tagasi minna. Nii rändavalt ägedaid tüüpe ei kohta igapäev! Ja suundusimegi tagasi Reusse, kust meie lennuk läks. Muidugi rongis ja rongijaaas ja lennujaamas oli Katrel tark mõte head Hispaania õllet ja Sangriat nautida ja lennuki peale taaskord natuke vindiselt minna. Oh well. Kurvalt ja igatsusega läbisime check-ini ja asusime tagasi Birmignhami teele.

Aga nii pea kui võimalik, lähme me tagasi! :)