Jõudsin siis ohutult ja õnneks mitte nii vaeselt tagasi Birminghami, kus ootas mind ees täismaja: Triinu, Armando, Daniel ja Manu ( kes ööbis Danieli toas). Mainiks nüüd, et meie majas oli ( minevikus, kuna olen sealt just välja kolinud) 3 magamistuba ja köök. Igatahes housecount tõusis veel, kui võtsin vastu tollel nädalavahetusel ühe couchsurferi palve Leedsist, kes 2 päevaks Birminghami tuli.
Seega oli housecount jõudnud imelise number kuueni. Minu couchsurfer oli kirjanik/võitluskunstide õpetaja/laenude ja finants nõustaja ja üldiselt väga random huumorimeelega ja vinge tüüp. Päeva veetsime Birmis ringi tuuritades koos Armando ja tüübiga ja hiljem läksime veel vihmas meie ilusat järvekest vaatama. Mõte oli seni hea, kuni tuli minu surferil ja Triinul hea mõte mind porilompide kohal liputama hakata. Liputama siinkohal vähem rikutud tähenduses. Oli küll lõpuks( kelle jaoks vähem-siinkohal siis MINA, kelle jaoks rohkem lõbus ja naljakas). Pikad jutud ja naljad maha peetud, suundusime tagasi meie poole, kus kanapastat valmistasin ja järsku selgest taevast mind hispaanlaste vahelisse draamasse kaasati. Ei hakka täpsemalt kirjutama, aga lõppes see nii, et ühel tüübil oli paanikahoog, üks kolis välja ja minu surfer pakkus ühele hispaanlasele väikese õppetunni andmist, et ta minuga viisakalt rääkida ei oska( ilustasin nüüd seda nii, et tüübil olid enam-vähem käed peaaegu kinni mu näos, aga õnneks sellele tuli Armando vahele) Seebiooperi peakorter? I think so. Igatahes lõpuks kui maja maha rahunes, läksid pooled välja alkoholist rahu otsima, põhidraamakunn jäi viimaks magama ja mina rääkisin lõpuks rahulikult oma surferiga juttu ja vabandasin end pooleks et ta sellist draamat pidi pealt nägema. Õnneks oli ta piisavalt mõistev ja võttis asja rahulikult ja viskasime selle üle nalja ja üritasime selle ära unustada. Kui lõpuks kunagi varahommikul magama saime, siis olime kõik täiesti läbi omadega ja magasime kenasti lõunani. Järgmine päev liikusin siis tüübiga linna jälle, et veel viimaseid tuure ja vestlusi maha pidada ning lubasin, et lähen talle ka külla kunagi, kui tahtmine Birmist eemale on saada. Too hetk ma ei arvanud muidugi, et see kord nii kiirelt kätte tuleb, aga sellest juba veidi hiljem. Õhtul saatsin siis ta ära ja naasesin oma vähem tühja majja. Järgnevad päevad möödusid linnulennul ja lihtsalt käisin linnas, vaatasin filme ja veetsin veel viimaseid päevi meie ajutise elaniku Armandoga. Aga siis tuligi viimane õhtu, Armando pakkis oma 3 suurt kohvrit ja 1 kotti, et tagasi USA'sse lennata. Kuna olin täiesti läbi omadega ja natuke haige, siis suutsin paariks tunniks magama jääda ja ärkasin selle peale, kui juba hüvasti jätta tuli. Not again with this, seriously! Hüvastijätud on väga tüütuks hakanud muutuma koos sellega kaasneva igatsuse ja muu jamaga. Aga samas on hea lause selle kohta, mis on omamoodi tõsi ja peaks meeles pidama: A goodbye isn't painful unless you're never going to say hello again. Aga miskipärast kipub selle mõtte meelespidamine vahepeal raske olema, eriti kui pole kindel kas kunagi veel uuesti, kedagi kohtad.Igatahes peale seda, läksid ka teised majaelanikud lõplikult ära ja paar päeva olin ma täiesti üksi, noh kui välja arvata mõned Liisu külaskäigud. Ükpäev tuli küll Dani tagasi, aga tema pole just kõige parem n-ö seltsiline arvestades kogu eelnevat draamat, mis temaga olnud oli. Ja olgugi, et ta on miljon korda vabandanud, ei lähe see nii pea meelest. Aga see selleks. Istusin siis umbes 2 nädalat tagasi laupäevasel päeval üksi kodus ja tulin järeldusele, et pean Birmignhamist kasvõi paariks päevaks ära saama. Võtsin couchsrufingu lehe lahti, valisin random linna ja mitte nii
random linna välja ja ostsin piletid ära. Saatsin ühele tüübile Manchesteris kirja, kes oli nõus mu vastu võtma ja leedsis oli mul olemas host sama tüübi näol, kes minu juures oli nädalakese tagasi peatunud. Seega, kiirelt mõeldud, kiirelt tehtud( vahelduseks ). Sellel samal õhtul tulid minu juurde veel Liisu, meie uus majakaaslane britt nimega Ali ( hüüdnimi ) ja Chris, tema sõber kes Londonis resideerub. Kuna mul mingeid plaane polnud ja nemad tahtsid välja minna, siis liitusin minagi nendega. Saabusid nad koos alkoholiga ja nii saigi hakatud joomismänge harrastama. Eesotsas Liisu lemmiku-Hispaanias omandatud puhumis-joomismänguga. Let's just say she's not that good at blowing :D Käisime siis väljas ja sai end natuke välja elatud. Lõpetasid nad kõik minu pool crashides kuna 2 tuba vaba ja magamisruumi rohkem kui küll. Kuna see oli laupäeval, siis pühapäeval puhkasin, koristasin ja pesin pesu ning panin vaikselt asju kokku ( see tähendab siis jällegi, et viskasin 2 asja kohvrisse ja asusin filmi vaatama. Seekord Kill Billi) Kuna oli nõnda tark otsus öösel Kill Billi vaadata, nägin too öö unes, et olin mingi müstiline ninja, kes kõikidel kere peale tahtis anda. Viimasel ajal selliselaadseid unenägusid palju( ilmselgelt on suur soov teatud kellegi peal mingisuguseid ülivõimeid ja võitluskunste kasutada )
Igatahes hommikul, peale 2 tunnist und ärkasin siis kell 8 üles ja viskasin asjad kotti ning asusin bussi peale teele. Birmis päike paistis, aga mida enam Manchesteri poole jõudsin, hakkas vihmasemaks minema. Manchesteri jõudes saatis mu host mulle sõnumi, et magas sisse. Egas midagi, suundusin kohvikusse ja võtsin soojendava kohvi ja asusin lugema. Kohvik oli täpselt kesklinnas ja ma lihtsalt vahelduva eduga piilusin raamatu lehekülgi ja aknast mööduvaid inimesi. Hetk iseendale-võib vist nii öelda. Kui lõpuks mu host linna saabus, kohtusime mõlemad tuulest viidud olekuga keset vihmast väljakut keskuses ja leidsime, et õigeim mõte oleks üks õlle võtta ( kell 1 päeval, nagu ikka). Koht, kuhu läksime, oli selline hubane vanas Inglismaa stiilisnatuke underground pubi, kus jällegi seltskond oli väga kirju aga samas sulandusid kõik sinna harmoonlislt kokku ja õhkkond oli väga hubane ja mõnus. Istusime siis seal paar tunnikest ja rääkisime maast ja ilmast. Vahetasime lugusid reiside kohta ja jõudsin järeldusele, et tegemist on ühe väga huvitava ja kirju isiksusega. Tüüp oli reisinud aasta aega Aasias omapäi ja seejärel kolinud Inglismaale ja edaspidi plaanib ta minna jällegi Aasiasse, aga seekord mõttega et ingliskeelt õpetama minna. Pärit oli ta siis rootsist, aga nagu ta ise ka ütles, ei leia ta endas ühtegi rootslasele n-ö iseloomulikku joont. Aga eks see on täpselt see, et kuidas võtta. Eks me kõik oleme erinevad, aga kui nüüd minna stereotüüpide peale, siis ega ta tõesti polnud kuskilt otsast ei tüüpilise rootslase välimuse ega ka iseloomuga. Peale õllet ja natuke vihmases Manchesteri linnas tuuritamist suundusime tüübi poole, kus ees ootas 2 austraallast, 3 britti ja 1 pakistaallane. Kõik omal moel ägedad ja eriti sõbralikud. Paar huvitavat, paar rändavat ja paar naljakat juttu maha peetud, pakkisin asjad lahti ja veeti mind elutuppa, mille keskel asus piljardilaud. Kohe sain aru, et siin majas on see nagu altar, mille juures vähemalt 5 ( enamasti küll rohkem ) korda päevas peab käima ja mõned lühikesed ja mõned pikad mängud maha pidama. Kuna minu piljardioskused on hetkel ikka väga nirud, siis osalesin nii kuidas oskasin ja kõik aind ergutasid et ei väga hea ( yea right, I was crap). Õhtul siis oli väike piljarditruniir ja majja olid vahepeal saabunud ka muud rahvast, kreekalne, veel britte ja muid tegelasi. Kõik jällegi suure naeatusega ja sõbraliku olemisega. Positiivne igal juhul! Piljardilt mindi üle joomismängudel ja jengale, mis nägi siis välja nii, et kes hunniku maha ajas, pidi jooma ära suure kruusi täie alkoholi, kuhu oli igasugust head ja mitte nii head alkoholi segatud. Minu hostil tuli geniaalne mõte sinna topsi veel abtsinti valada ja võite 1 korra arvata, kes selle muidugi ära pidi jooma. Kes muu, kui mina! Oh seda õnne. Kõik korralikult vindised ja lõbusas meeleolus, tehti veel mõned piljarditurniirid, peeti maha väike jõuvõistlus poiste vahel ühe tüübi toa minijõusaalis. Nimelt rivistati kõik tüübid toa seina äärde( konkreetselt) ja ühekaupa pidi nad rinnalt tõstma nii palju kui suutsid. Ma pole vist oma elus nii palju ähkimist ja puhkimist näinud haha. Suht koomiline oli see vaatepilt, aga mis seal ikka, maja jõujunn selgitatud, pöörduti tagasi joomise, tantsimise ja ofkoors piljardi juurde. Ühel tsikil tuli mõte mind õpetama hakata ja nii tehtigi piljardi laud muudest mängijatest tühjaks ja mina pidin järjest kõiki palle hakkama sisse lööma vastavalt juhendamisele, samal ajal kui a la 7 inimest mind jälgisid. No pressure right? Hakkama ma sain üllatavalt hästi, võta nüüd kinni kas asi oli mu imeliselt heas õpetajas või tarbitud vägijoogi kanguses. Kui kell jällegi hommikutundide poole tiksus ja maja juba tühjemaks oli jäänud, mindi magama ja majas oli rahu, kuni kella 8ni hommikul( ehk siis a la peale 2 tunnist und), sest naabermaja ehitajad otsustasid et nüüd oleks õige aeg üks ehitusmaraton maha pidada. Mina lihtsalt naersin omaette, kuna kõik majaelanikud olid akende peal ja karjusid vaheldumisi ebatsensuures inglise keeles nende peale. Kui nad lõpuks taipasid, et ega nad järgi ei jäta, läksid kõik tagasi voodisse vaikust ootama, mis saabus kella 10 ajal. Kas pole mitte targad ehitajad. 2 tunnine hommikutervitus naabritele. Awesome, or maybe not so much.. Järgnev päev möödus gurmeerestoranis ( teisisõnu mäkis) söömas käies ja linnas tiirutades. Õhtul järgnes järjekordne aga seekord natuke väiksem pidu, kus rahvast küll vähem, aga nalja ja rändavaid vestlusi isegi rohkem. Jällegi hommikutundide välja ( see oli seal majas ilmsegelt kohustuslik). Järgmine päev, mis oli kolmapäev, oli vaja mul õhtul uude linna suunduda ja just my luck, austraalia tsikk ja ta sõber olid just sinna teel ja autoga. Hell yeah, nii saingi nendega täpselt oma uue n-ö hosti maja juurde kella 8 ajal õhtul. Vahepeal peatusime veel ühes söögikohas, kus ma arvan et meid ehtsadeks retardideks peeti tänu massiivsele naerule ja täiesti ebaloogiliste vestluste tõttu. Randomness at its finest again. Kui lõpuks õnnelikult ja natuke väsinult Leedsi jõudsin, ootas mind juba mu host ukse peal. Kuna ta tegeleb võitluskunstidega ja kirjutamisega, siis ta tuba nägi välja nagu mingi jaapani ninjast ( kas ninjad on jaapanist üldse pärit? aah vahet pole, saate aru vast mida ma ette kujutan) kirjaniku tuba. Ühes toapooles mõõgad jms, teises raamturiiulid, kus kohal rippusid jaapani stiilis maalid. Ma ei oska isegi seda tuba hästi kirjeldada, aga tõsiselt ilus oli ja väga teistusugune. Midagi nagu filmis võib kohata. Kuna nii mina, kui ka tema olime suhteliselt väsinud, siis rääkisime lihtsalt juttu, vaatasime briti sarju ja käisime ratastega natuke ringi tuuritamas ja poes, millele järgnes kauaoodatud isetehtud ja hea õhtusöök. Kuna järgmine päev ärkas tüüp juba hommikul vara, et tööle minna, mõtlesin siis, et lähen tuuritan natuke linna peal. Kuna olin enda arust supertark orienteeruja, otsustasin bussi asemel kesklinna jalutada ja kaarti mitte kasutada, sest selleks on ju teeviidadad. Eee think again! Üks silt näitab, et kesklinn itta, teine läände, kolmas põhja ja neljas üldse karuperse. Vabandage väljenduse eest, aga no tõsiselt! Peale kahetunnist äärelinna ja maanteedega tuvutmist( loe: ekslemist) jõudsin ülisuurte poodideni, mis olid jutskui minilinnakuna kokku pandud. Leidsin siis sealt tk-maxi, nexti ja muud hilpharakate lemmikkohad. Veetsin seal mõnusad kaks tundi ja mõtlesin, et võiks lõpuks hommikusöögi ja hommikukohvi jahile minna( märgiks, et kell hakkas 6 juba tiksuma) Selle aja paiku oli ka minu host töölt koju jõudnud ja helistas, et kus ma seiklen. Kui ma talle ütlesin, et ma pole veel keskusse jõudnudki, ta lihtsalt ohkas ja juhatas mind kesklinna, mis asus sealt kohast a la 7 minuti kaugusel. A brain, I definitely don't have one. Igatahes uudistasin siis veel keskuses ringi ja üritasin peatust leida, kus bussiga tagasi hosti juurde saada. Kuna selle tühja ürituse peale kulus mul jällegi pool tundi ja selle aja jooksul oli tüüp jõudnud mulle juba 5 korda helistada, et kus ma olen, siis mõtlesin et kergem oleks vist takso võtta, enne kui teine mulle linna ise peab järgi tulema, et ma lõplikult ära ei eksiks. Nii jõudsingi turvaliselt ja ohutult tagasi alguspunkti peale väsitavalt pikka ekslemispäeva. Ees ootas mind mu host ja teine couchsurfer, kes Californiast pärit oli. Tsikk oli üliavatud ja nii veetsimegi kõva mitu tundi lihtsalt rääkides, süüa tehes ja videosid vaadates ja enda põselihaseid treenides. Mingi aeg öösel tuli aga kõigil väsimus peale ja nii läksime jäimegi sügavasse unne. Järgmine hommiku ärkasin jälle vara ja kuna tsikk pidi päeval Leedsi festivalile minema, mõtlesin et lähen takka linna kaasa lootuses, et kahekesi ära ei eksi. Kuna mu hostil ilmselgetel põhjustel väga suurt usku minu orienteerumisoskustesse ei olnud, andis ta meile täpsed juhised et kus ja mis bussiga me linna saame. Neid jälgides jõudsime hämmastava 20 minutiga kohale ja käisime paaris poes ja suundusime järjekordsele päevasele õllele. Seekord siis oli kell ei rohkem ega vähem kui 12. Pubi asus sellises väikeses kõrvaltänavas, kus väljas olid pikad lauad ja ümberringi lilled ja vanemas stillis sildid ja muu kujundus.
Veetsime seal päris mitu tundi ja sain teada huvitava fakti et Californias saab osta kanepi tervislikel põhjustel. See näeb välja põhimõtteliselt nii, et lähed arsti juurde ja ütled et sul hammas valutab ning voilaa, saad aastaks loa kanepit osta ja omada ning kui politsei sind kanepit suitsetades või vallates kinni peab, lehvitad oma tõendikest ja saad südamerahus oma asju edasi ajada. Vabadus missugune haha. Peale õlletamist ja lugude jutustamist, suundusime veel linna, et poest lahjemat alkoholi osta ja turu peal ringi tiirutada. Sealt leidsin endale vesipiibu, mille sain 14 naelaga. Nimelt vaatasin vesipiipe ja müüja kohe nillis kõrvale, et special price 20 pounds. Kuna Birmis olen ma täpselt samasugust näinud palju kallimalt olin ma kohe nõus aga ütlesin, et pean raha välja võtma. Tüüp sai vist must aga valesti aru ja kui ma automaadi poole hakkasin jalutama, hõikas, et oota oota, palju eest sa siis seda tahad. Mina kohe et hops, 14 naela ja ostan 6 naela eest tubakat ( 2 naela oli üks pakk, mis samuti siin väga hea hind ). Kui tüüp nõus oli ja ma talle ütlesin, et aga raha pean ma ikkagi välja võtma sai ta aru, et mul päriselt pole ka sula ja ma algselt ei tahtnud üldse kaubelda. Tüübi nägu oli lihtsalt nii priceless. Tõsine kodaki moment. Õnnelikult odava vesipiibu omandanud, saatsin oma kaas couchsruferi bussi peale ja asusin oma peatust otsima. Arvasin, et linnast ära saamine peaks ka sama kerge olema, aga ei. Peatus, kust õige buss läks, suundus valele poole ja nii ma seiklesin jällegi toredad tund aega ja otsisin oma peatust. Lõpp hea, kõik hea ehk leidsin selle peale pikki vihmaseid otsinguid. Sihtkohta jõudes avastasin, et olin kella valesti vaadanud ja seega jõudsin ennem oma hosti poole, kui ta ise. Kui ta lõpuks töölt koju jõudis, siis suundusime väikesele ( tegelikult päris pikale) jalutuskäigule, millele järgnes väike istumine ta majakaaslaste ja õhtusöögiga( millele olid veel lisaks õlled, vein, bluntid ). Mõnusalt mellow olla, läksime magama ja kuna järgnes laupäev, oli uni vahelduseks pikk ja magus. Järgmine hommik käisime veel viimasel linnatuuril ja ostsin lõpuks piletid pärastlõunaks Birminghami. Pidin ju lõpuks tagasi koju ka minema, kuigi tahtmist selleks oli vähem kui Hispaanias lund. Enne äraminekut saabus uus couchsurfer Inglismaalt, kes oli selline üliaktiivne ja armas tüdruk, kes nagu minagi randomilt ringi trippis. Nii palju, kui rääkisime tundus väga tore tsikk olevat, aga kuna bussiaeg lähenes, oligi aeg jälle hüvasti jätta ja teele asuda.
Birminghami jõudsin päris hilja ja koju jõudes leidsin eest kirja Danielilt ( viimane üritas vist romaani kirjutada), et ta pole kindel kas ta mind näeb enne kui ma ära kolin ja mis tal kõik vaja veel mu käest küsida maja ja muuga seoses. Oh well, viskasin kirjale silma peale ja vajusin voodisse. 10 minuti pärast oli juba igav ja helistasingi Liisule, et tavaika välja minek jälle. Liitusid meiega seekordki meie uus majakaaslane ja seekord ta sõbrad keda oli üks kuni mitu. Joogid joodud ja välja minek. Seekordseks ohvriks osutus austraalia baar Walkabout, mis oli ülipaksult rahvast täis. Ilmselt, kuna oli laupäev, aga siiski-nii võib
inimestel klastrofoobia tekkida! Lõbus oli ikkagi ja tantsida sai palju, natuke enne kolme tuli aga mul nii suur väsimus peale, et suundusin koju, kus magama minemise asemel istusin arvutis ja vatasin filme ja vastasin poolpurjus peaga meilidele, mis pikalt postkastis juba kopitanud olid. Sellele järgnevad päevad möödusid pakkides ja koristades. Eile ehk siis kolmapäeval tuligi THE DAY kätte ja kolisin oma miljoni tuhande( okei see nüüd küll liialdus, aga neid kotte ja kohvreid oli siiski liiga kuradi palju) asjaga ajutiselt 2 nädalaks Liisu poole, kus olen ka praegu. Neil siin tänu minule väike mustlaslaager, niiet vabandan veelkord selle eest. Ostsin peale kolimismaratoni Tescost neile tänutäheks õllesid ja nii mööduski õhtu elutoas jutustades ja kergemat ja ka kangemat alkoholi tarbides. Kunagi öösel mõtlesin magama minna aga lõpetasin jällegi arvutis filmi vaadates ja kui lõpuks magama jäin, järgnes järjekordne kickass unenägu. Viimane mul igaöiseks rituaaliks juba saamas. Kui hommikul sisse magasin ja lõpuks ärkasin, liikusime Liisuga minu poole, et veel viimased puhastusretked teha ja viimased kotid kaasa haarata( et siinset olukorda veel segasemaks teha). Annoying and has lots of baggage, that's me. Peale seda tuli kerge siesta ja mästerõhtusöök ja siin ma nüüd siis olen, kirjutan blogi ja uskuge või mitte, saingi viimase enda eluga kaasa tõmmatud ja olen jällegi järje peal, success!
Igatahes, uute postideni siis, mis loodetavasti hakkavad tihedamini tulema, et mul ei kujuneks siia romaani nagu juhtus seekord. Aga olge siis rändavad ja nautige armsat koolist septembrit!
Töökaaslased ja ülemused on kõik väga chillid ja vahemereäärsetest riikidest pärit, niiet ikka korralik kreeka-hispaania-itaalia-türgi keelne sõnavahetus käib pidevalt ja üldse selline vali õhkkond on..aga mulle meeldib, igav pole küll kunagi :D 
suur kiht jääd taeva ja maa vahel. Aga nali naljaks, külm on! Jõulud on vähemalt ilusad selle lumega, mis on ainuke positiivne pool selle ilma suhtes. Ja pühadest rääkides ongi viimased hetkel käsil. Jõululaupäev möödus natuke suuremalt ühe vanaema pool suure ja siis veel suuremate ja siis ülisuurte söökidega. Ikka korralik nuumamise aeg on see jõuluaeg. Aga toit toiduks, hea on olla nii hubases ja koduses õhkkonnas. Ilma kinkide ja toiduta oleks ka hea. Võibolla klaasike hõõgveini oleks ainult kohustuslik..
