Heaa

On siis juba pühapäev. Jälle aeg kuidagi eriti kiirelt lennanud. Anyway päris igapäevestest sündmustest ma oma haugimäluga kirjutada ei oska, aga igatahes midagi väga uut me vist teinud polegi. Üritanud kõigest selle paberimajandusega ükskord ja lõplikult ühele poole saada. No vahepeal ikka kasvas see täiesti üle pea. Läksime ühte panka, saadeti kooli paberi järgi..tõime paberi siis ja panka jõudes OH ÜLLATUST uus manager ja hoopis teist paberit vaja. Ja nii käis see päris mitu tundi. Meie panga ja kooli vahelt jooksmas. Lõpuks võtsime siis ühe põhjalikuma paberi ja läksime ühte esimestest pankadest, kus me käisime aga kus öeldi, et me ei saa teha ja näitasime saadud kirja. OH HAPPY DAY see siis sobis. LÕPUKS. Aind et sellel pangal oli mingi eriti tobe süsteem, et peame paberid täitma ja siis need posti panema (jah, täitma paberid pangas ja postitama panka, sest otse neile ju neid anda ei saa. Loogika meistrivõistlused ) Igatahes mõtlesime, et mis seal siis ikka. Saab vähemalt algust tehtud selle avamisega. Nüüd lähipäevadel peakski tulema veel mingid paberid, millega peame panka minema ja mille alusel nad siis avavad. Põhimõtteliselt on neil seda aega meie background checkiks vaja vms. Fingers crossed, äkkiäkki järgmise nädala lõpuks siis saame pangakonto ja saame LÕPUKS ka endale neti siia majja.
Nii peale paberimajanduse helistas ükspäev Mariale( vist oli kolmapäev, mil oli ka meie kauoodatud recuritment evening e. töövestluse taoline asi) meie kallis landloard, et hops üks mees tuleb tuba vaatama. Maria sai siis poolunise peaga aru, et see ongi seesama, kes see pühapäev sisse kolib. Küsis siis landloardilt, et kes ta on ja nii, mispeale viimane vastas, et ta on 55 aastane mees:D NO TERE TORE: Olin siis just vannituppa teel, kui kuulen, et Maria karjub omaette toas täiest kõrist ja vihaselt. Tsensuuri mõttes ei hakka ta suurepäraseid ja viisakaid tsitaate siin kordama:D Küsisin siis et mis lahti, Maria seletas ära, et mis toimub. Sain ka siis mina vihaseks, et mida kuradit. Lambist panevad 55 aastase mehe meie juurde elama. Peale 5 minutilist närvitsemist ja vandumist helises taevalik uksekell ja hops ukse taga olid landloardi mees koos 55 aastase lühikese seinaga( sein- araabia jmt maa kaunis kodanik). GREAT. Tüüp jalutas siis kohe alla korrusele kolmandasse tuppa ja ma kutsusin landloardi Maria tuppa mekka rääkime. Seletasime siis talle poolvihaselt, et nii ei saa. Et me ei ole iial nõus sellisega koos elama, mispeale tüüp vastas, et pole hullu..ta võib temaga koos siia jääda ja et ta usaldab teda. Tol hetkel me lihtsalt vaatasime lolli näoga mõlemad talle otsa, et oot misasja!? Järjest paremaks kiskus see lugu. Igatahes peale väikest vaikust seletas siis tüüp, et aaa ei see mees ei jää siia elama, vaid ta on Värvija, kes pühapäeval sissekoliva üürniku soovil toa teist värvi värvib:D DINGDONG. Olime siis kahekesi Mariaga suurest kergendusest ja naerust kõveras ja lämbumas selle tüübi ees, kes ei saanud midagi aru. Seletasime siis talle, kuidas ta naisest aru olime saanud ja rahunesime lõpuks maha. GREAT SUCCESS; me ei peagi 55 aastase tšurkaga koos hakkama elama!:D Tegelt tuleb vist hoopis üks tüdruk, kes on kas a) prantslane ( me pidasime juba eile oma segaseid plaane, kuidas talle oma vigase prantsuskeelega kaela karata:D) või siis b) brititšikk, kes siin kuskil ülikoolis õppima hakkab. Pärast hommikust šokiteraapiat läksime siis linna, kus asjaajamise peale läks enamus ajast. Sain ka endale uue telefoni, sest mu tore vana telefon ei võtnud ühtegi teist SIMi omaks peale Tele 2 oma. No toretore. Igatahes nüüd mul siis 2 telefoni. Vana eesti number ka töös ja uus UK nr on : 00447504314465.
EDIT: Kuna kirjutasin blogi alguse enne tänast, siis tuleb välja, et ei kolinud ei prantsuse ega briti tsikk. Hoopis üks tüdruk, kes tegelikult on pärit Keeniast, aga elas Londonis vahepeal ja nüüd kolis Birminghami. Õpib meiega samas ülikoolis ja minuga peaaegu sama ala. Eriti sõbralik ja tore on! Meile Mariaga mõlemale meeldib:D Käisime siis eile ESIMEST korda siin Birmis korralikult ka väljas. Olime õhtul kodus ja niisama rääkisime, kuulasime muusikat and stuff. Mingi 10-11 ajal vist liikusime klubisse nimega RISA. Väljast tundub see pooleväiksem, kui see tegelikult on:D Klubis siis allkorrusel üks suur saal ja üleval 3 väiksemat ja siis veel sellised lounge alad. Muusika oli väga hea ja tantsida sai niiet jalad meil kõigil pärast valutasid ja koju kõndides neid ikka nii naljalt ei tundnud:D Inimesi oli päris massiivselt. Klubis siis allkorrusel üks suur saal ja üleval 3 väiksemat ja siis veel sellised lounge alad.
Siin praegu ka üks asi nimega Artsfest ja siis selle raames toimuvad üle Birmi erinevad üritused ja igast laadad ja asjad. Päris häid lauljaid ja bände on siin. Igati mõnus ja rahvamassid. Ou gaad, lihtsalt uskumatu mis rahvas koguaeg liigub. Üks kaubanduskeskus mille kaudu me linna käime(kõlab veidralt, ma tean:D) oli PAKSULT rahvast täis ja selle läbimiseks a la 100 meetri skulus vist 10 minutit aega sest kõik liikusid erinevalt politsei soovitusele nii kuidas jumal juhatas, mitte kahes kolonnis. Igatahes hullult palju toimub korraga, ei jõua jälgida üldse:D Käisimegi siis eile e. laupäeval päeval ka natuke sel festivalil. Uudistasime ringi. Täna tulime ka, aga tegelt rohkem netti. Mäkki jälle:D Sest kodus meil endiselt pole. Tuleb välja, et kuna me nii vähe Inglismaal olnud, ei piisa ainult pangakontost ja on vaja 100 poundi suurust deposiiti. GREAT. Üks suur jama selle paberimajanduse ja asjade paigaldamisega koguaeg. Oeh, mis siis veel. aa üks päev, kui Mariaga jalutasime linnas, lendas üks naine me juurde, et kas me tasuta asju ei taha: et tulge 15 minuti pärast Victoria väljakule. Läksime siis kohale ja saime kinkekotid igasuguse kosmeetika ja stuffiga. Väärtus oli vist 150 poundi:D Vastutasuks n-ö pidime paaril pildil rõõmsa näo tegema:D Lähevad need pildid siis ühte ajakirja nimega GLAMOUR mis põhimõtteliselt nagu Cosmopolitan. Ja hetkel vist väga muudki ei oskagi kirjutada. KOguaeg juhtub midagi ja kõike nii palju, et minusuguse haugimäluga inimesel ununeb kõik eriti kiirelt ju ära:D Eks ma üritan edaspidi üles kohe kirjutada, siis parem lugeda ka. Aga selle poolsegase jutuga ma siis praegu lõpetan. Panen paar pilti ka meie uuest majanaabrist ja meist. Olge tublid, baih!

Sekeldused

Oleme siis Birminghamis rohkem kui nädala olnud. Oma kodus aga 4 päeva. Teisipäeval kolisime siis sisse. Kõik oli hästi, kui väja arvata, et meil polnud mitte ühtegi asja siin:D Nt tekid, padjad, pann, taldrikud, käterätid jne. Ühesõnaga olid puudu tarbeesemed. Kui landloard meid majja sisse juhatas, võtmed kätte andis ja ise ära läks, uudistasime veel natuke hoolikamalt ringi ja avastasime, et eelmised üürnikud puhtusest eriti suurt lugu ei pidanud. Landloard oli veel nendega kokku leppinud, et nad kõik enne meie tulekut n-ö läikima lööks, aga no see oli viimane asi mida nad teinud olid. Igal pool oli ikka päris must. Seinad, põrandad, vannituba, köök, laed ja AKNAD. Nagu tõsiselt hea, et neist läbi nägi:D Igatahes läksimegi siis linnatiirule puhastusvahendite ja esmaste asjade järele. Kõigepealt käisime ühes kohas nimega poundland, kus siis nagu nimestki järeldada võib, on abosluutselt kõik asjad 1 pound. Toretore. Ostsime siis sealt igast staffi kokku ja ründasime Primarki koduosakonda, kus mõlemad müüjad, kes meid Mariaga teenindasid, aind naersid. Meil oli ju kõigest mõlemal käed ja üks suuursuur ostukorv asju täis. Põhimõtteliselt ei näinud me ise nende asjade tagant väljagi:D Saime siis kõik kottidesse ära pressitud ja mõlemal oli vist poest väljudes kokku 5 kotti. Mul oli kummasgi käes 2 suurt plus veel üks suur kott patjadega kaenla all. Saime siis oma 50 meetrit kõndida, kui hops Marial läks ühel kotil sang puruks. Kuna mul üks kott oli küll raske aga veits tühjem, siis pressisin oma asjad kahest kotist ühte ja andsin ühe oma terve talle. Bad idea. Kõndisime siis seekord kõva 10 meetrit ja hops mul läks seesama "terve" kott katki:D Võtsin siis kaenla alla sellegi koti ja kõndisime edasi. Järjekordne hämmastav 20 meetrine teekond ja kaks kotti katki jälle. Primarki paberkottide kvaliteet on arusaadavalt PARIM. Too hetk me lihtsalt panime asjad maha ja mõtlesime mis teha, et kuidagi ja ühes kõigi asjadega koju jõuda. Aga kuna midagi paremat pähe ei tulnud, siis lihtsalt istusime seal oma 10 segipaisatud ja katkise koti keskel ja naersime. Keset tänavat mõlemad kõveras, inimesed kes mööda läksid hakkasid ka naerma, mis ainult võimendas meie reaktsiooni. Peale 10 minutilist naeruteraapiat võtsime siis end lõpuks kokku, pressisime asjad oma katkistesse kottidesse, võtsime kõik mingit imepidi kätte ja kaenla alla ja hakkasime ikkagi kodu poole astuma. Umbes 5-8 peatusega ja valust punaste kätega jõudsime mingil imeväel kohale. Olgugi, et me sellest aasta tassimisest olime täiesti läbi omadega, ootas meid veel kõige raskem osa-koristamine. Oh joy. Sõime ja puhkasime siis natuke ja hakkasime vist 5-6 ajal pihta. Lõptasime 11 ajal. Akende pesuks läks mul kokku vist 2 ja pool tundi. Tõsiselt, neid aknaid polnud vist keegi peale nende paigaldamist pesnud e. siis kõva 3-4 aastat. Igatahes hakkama me lõpuks saime ja tulemus oli igati vaeva ja aega väärt. Mõlemad saime endale hubased ja PUHTAD! toad. Great success! Vajusime siis mõelmad too õhtu voodisse ja järgmine päev e. siis kolmapäeval otsustasime linna minna, et paari asja korda ajada. Tahtsime paigaldada neti ja avada pangakonto, millest aga kumbki eriti lihtsaks ei osutunud. Käisime siis pangas kõigepealt, kus teller ütles mulle, et meil vaja uue UK aadressiga dokumenti, Ütlesin siis talle, et meil ainult üürileping hetkel, mis peale ta küsis, et kas mul juhilube pole. Ma ei saa aru mis loogikaga ta arvas, et kui ma ütlesin, et ma Eesti kodanik ja kolisin siis nädal aega tagasi, et mul Inglismaa juhiload saavad olla?! Ja kusjuures kõigis pankades küsiti mult seda ja seda PÄRAST, kui ma olin öelnud, et ma siia alles kolisin. Hmm. No tuli siis välja veel üks võimalus, nimelt et me küsiks koolist tõendi uue aadressiga, et me seal sellest sügisest käima hakkame. Läksime siis kooli juurde, küsisime, et meil sellist paberit vaja, mispeale üks tädi sealt meile ütles, et seda tõendit ei saa me enne 28'ndat kui me seal alustame. Jällegi TORETORE. Läksime siis tagasi panka, ütlesime, et ei saa seda paberikest, mispeale teller ütles et on ka võimalus, et meile saadetaks arve koju. Telefoni, gaasi elektri vms. Läksime siis telefonifirmasse, kust öeldi et me ei sa ei netti ega telefoni paigalda ennem, kui meil pole pangakontot! On aind võimalus, et maksame tagatisraha 100 poundi, mida meil aga tol hetkel polnud nagu hästi kuskilt võtta enam. Tulime siis koju peale pikka seiklemist ja mõtlesime, et ilmselt niipea ei saa me siis kumbagi. Hommikul aga tuli mõte ikkagi helistada meie elektri ja gaasi firmale. Ainus mure oli, et meil polnud õrna aimugi, mis firma see võiks olla ja veel vähem mis selle number on. Meie landloard ka ei suvatsenud too hommik telefonile vastata, mispeale ma võtsin kätte telefoniraamatu ja helistasin paar suuremat gaasifirmat läb. Kuna ükski neist ei olnud ikkagi see, kes meile teenuseid osutas, helistasin lõpuks infoliinile ja küsisin, et kust ma selle teada võiks saada. Tuli välja, et on üks number(nagu eriti hea leiutis), kuhu helistad ja ütled oma postiindeksi ja aadressi ning nad otsivad su firma ülesse. See oli automaatvastaja/arvutisüsteem siis. Igatahes saime lõpuks teada, helistasime sinna ja uurisime, et kuna oleks meile esimene arve võimalik saata. Ja TORETORE, alles 3 kuu pärast. GREAT! Ja siis ma seletasin, et meil oleks mingit arvet või tõendit me siin elamise kohta varem vaja, mispeale tüüp ütles, et nad saadavad meile kinnituse, et nimed arvel on muudetud. Helistasin siis kohe panka, et uurida kas sellest tõendist piisaks, mispeale teller MADE MY DAY! ja ütles, et koos üürilepinguga piisab küll. Nüüd ootamegi siin seda paberit nagu taevaõnnistust, sest lähipäevil nad lubasid saata nii selle kui ka pangast vajalikud dokumedid, mis ma ära pean täitma ja siis nendega kontot minema avama. Peale seda e. siis LOODETAVASTI järgmine nädal peaksime ka saama lõpuks siia neti. Hetkel kasutame me lähedaloleva mäki wifi võimalusi vahest, et vajalik ja mitte nii vajalik netis ära ajada:D Niipalju siis meie sekeldustest uue kodu algusega ja asjaajamistega. Täna tuleb lõpuks ometi üks kergem ja vähem igasugust paberimajandust täis päev ja saame rahulikult võtta ja tööd otsida. Nii palju siis praegu, Baibaih!

BIRMINGHAM

Oleme siis juba 4 päeva siin veetnud ja väga rahul nii linna kui inimestega. Apu aktsendiga "thank you come again" tüüpe on natuke liiga palju, aga no me juba enam-vähem ära harjunud. Ühistranspordiga oleme ka peaaegu sina peale saanud:D Seikleme natuke vähem. Põhiliselt oleme iga päev hotelli läheduses ja siin piirkonnas jalutanud, uudistanud ja kodu otsinud. Siin selline suurem püha, Bank Holiday ja siis keegi ei vaevu eriti kõnedele vastama. Aga täna ikka võtsime suuremalt käsile ja helistasime kõik sobilikud kohad läbi. Leidsime ühe, mis on kesklinnas põhimõtteliselt ja ülikoolile ka vägaväga lähedal. Täna sõlmisime lepingu ja homme kolime sisse. JEI! EI peagi pargi pingi alla kolima:D Igatahes maja ise kolmel tasandil. Igal tasandil erinev magamistuba. Mina olen kõige kõrgemal ja Marju keskmisel. Tema tasandil on ka vannituba, mis siis põhimõtteliselt kahe toa peale. Alumisel toal on kõrval veel üks vannituba ja Maria ja alumise tasandi vahel tegelt veel üks tasand kus köök:D Segane jutt, eks teen kunagi pildid ja siis on veits arusaadavam see. Igatahes väga avarad ja armsad toad. Olete külla oodatud, ühte tuppa mahutame vabalt 3 inimest ära!:D Ootame mõlemad Mariaga juba, et saaks sisse kolida. See hotellielu pole just eriti armas, kuigi hommikusöök on erinevalt meie muudele söögikordadele tervislik ja toitev:D Anyway ma kirjutan veel homme või mõni päev, kui natuke loomingulisem ja erksam tunne. Neti peaks lähiajal ka uude koju saama, niiet all good:)Baih!

LONDON

26. august
Auto-Laeva-lennuki sõit vaevaliselt, aga edukalt läbi elatud jõudsime Londonisse. Sealt üritasime hotelli minna, aga kuna me olime poolsurnud ja liiga laisad et mingit odavat transpordi vahedit otsida, otsustasime takso kasuks. Jõudsime kohale ja toretore-tuba teisel korrusel kuhu viis aasta pikim trepp(vähemalt meile tundus ta nii kõigi oma 7 kotiga) Pakkisime siis asjad lahti (ehk siis viskasime mööda tuba enamus laiali) ja suundusime Kesklinna poole. Mis osutus nii kõigest 10 korda raskemaks, kui me arvasime. Esiteks juhatas hotelli admin meid olematusse bussi peatusesse olematu liini peale(mainiks ka, et ta inglise keel oli toredalt vene aktsendine ja mitte just kõige paremini arusaadav). Jalutasime siis lihtsalt esimese bussipeatuseni, kus üritasime 3 inimeselt abi küsida. FAIL:D Kaks ei saanud inglise keelest aru ja kolmas polnud kohalik. Õnneks tuli siis üks tüüp kes teadis mis bussiga me metroo peatusesse jõuaks, et keskusesse jõuda. Aga täpselt see liin (just our luck!) ei tulnud, ega tulnud, ega tulnud ega tulnud. Kõik teised liinid käisid a la 5-10 minuti tagant aga meie õnnistatud buss saabus tunni aja pärast. Ja muidugi läksime me enne viimast peatust maha, sest mõtlemine polnud tol hetkel meie tugevaim ala. Küsisime siis jälle ühe tüübi käest abi ja ta juhatas meid õnneks õige bussi peale, millega saime siis sinna metroopeatusesse. Piletit ostes küsis kassapidaja mu käest, et kui vana Maria on. Marju ütles, et 19 ja siis tüüp pani vastu, et Ooh I thought you were 14. Maria nägu oli lihtsalt the most priceless thing ever:D Aga see selleks. Läksime siis õige metroo peale ja jõudsime mingi 40 minutilise sõidu peale õigesse peatuses. Linnas käisime niisama mööda oxford streeti ja tegime paar poetiiru. Suutsin ikkagi paari asja peale raha raisata, aga kuna enamus poode hakkas juba sulgema, siis mõtlesime, et homme tagasi. Jalutasime siis veel niisama ja mõtlesime, et võiks vahelduseks midagi süüa ja kuna peale 20 minutilist seiklemist ei tulnud midagi peale võimsa mäki vastu, siis maanudsimegi sinna. Peale seda jalutasime natuke veel ja hakkasime tagasi hotelli poole juba seiklema.Peale metrood saime isgei õige bussi peale(tegelikult tänu ühele abivalmile bussijuhile, kellelt me küsisime ja ta pärast meie juures veel seisma jäi ja ikka üle küsis, et me õige bussi peale saaks), aga otsustasime alateadvuses oma hotellist mööda sõita ja tunnise ringi teha, et siis uue ringiga tagasi sõita( jällegi kui teine bussijuht seal peatus kus ta alustas, siis ta küsis et kus meil vaja minna oli. Andsin talle aadressi ja ta ütles et ta peataba me hotelli ees. Thank god for helpful people). Londoni aja järgi jõudsime vist hotelli ühe ajal. Aga arvestades et Eestis oli kell pool kolm ja me olime paaritunnise unega juba 36 tundi üleval olnud, võite ette kujutada kui surnud me olime. Asjad lendasid seljast ja meie maandusime suure hooga voodisse. HEAVEN:D
27. august
Hommikul mina ärkasin siis pool ,kümme, käisin pesemas ja asjatasin niisama ringi. 10 ajal ärkas Maria ka ja panime siis aeglaselt end valmis ja sõime oma mästerhommikusööki (minul koosnes see 4 kommist, tervislik toitumine siiski kõige tähtsam:D) Igatahes sõitsime siis poolteist tundi jälle keskusesse bussi, siis doubledeckeriga ja metrooga. Mõtlesime minna vaatamisväärsusi vaatama peal väikes oxford streeti tiiru, aga kuna me olime kella 7ks täiesti läbi, siis käisime hoopis starbucksis ja liikusime kodu poole jälle. Enne viimase bussi peale minekut oli mul paaritunnine seiklus ja linnatuur aga sellest võite juba minult endalt lähemalt küsida;D Igatahes peale seda kui lõpuks koju jõudsin, olin ma jällegi eriti läbi ja vajusin mõnusalt voodisse teadmisega, et hommikul ootab ees jällegi massiivne pakkimine.
28.august
Hommik! Praegu siis pool üheksa ja me kogume jõudu suureks seiklemiseks, et jõuda rongijaama siit hotellist. Sain IMEVÄEL pakkimisega hakkama 40 minutiga(tavalise 5-8 tunni asemel, Great Success!:D)
EDIT: Jõudsime siis peale pikkapikkapikka (ikka väga pikka) transpordiga seiklemist erinevatel viisidel Birminghami. Rongidega on siin hetkel hull jama. Me pidime ümber istuma ja 2 tunni asemel sõitsime vist kokku natuke üle 4 tunni. Olime linna jõudes eriti väsinud ja peatus oli täpselt ühes massiivseimas kaubanduskeskuses Bullring. Me muidugi olime täiesti läbi, aga panime juba silma peale, mis poodides vaja homme käia:D Igatahes juhatati meid bussi peale, mis tiirutas tegelt kesklinnas aind ja bussjuhist ei olnud ka abi, kuna viimane vaatas mulle poolpaanikas näoga otsa kui talt infot ja abi küsisin, Nimelt hakkas tüüp seletama et ta on väikesest külast pärit ja ei tunne linna. Nagu WHAT. Ega bussijuhtidel ikka pole vaja linna tunda..Random. Igatahes läksime siis ikkagi tolle bussi peale, kus üks tšikk küsis meilt, et kuhu me minna tahame, ütlesin siis talle aadressi ja ta ütles, et ilmselt oleks meil kõige kergem taksoga minna. Et siis pärast rahulikult uurida, et mis liinid sealt hotellist keskusesse käivad and stuff. Jutustasin päris pikalt takka ja sain päris palju kasulikku infot. Igatahes ta tuli meiega kuni taksoni ja veendus, et me ikka kohale jõuaks. Lovely:) Meil tänu väga abivalmitele ja soojadele inimestele siin ikka elu palju kergemaks tehtud. Hotellis oli jällegi väga sõbralik adminn, vedas me kohrvid ise tuppa ja andis mitumitu kasulikku flaierit ja staffi. Siinne hotell on Londoni omaga võrreldes ikka super. Meil on 2 tuba, kummasgi oma telekas ja veel vannituba koos vanniga. Oleme väga rahul:) Linn on täpselt selline ja paremgi, kui ootasime. Mõnus kodune ja samas piisavalt suur. Perfect:)

Here we go!

Ja ongi käes. 15 minuti pärast hakkan Tallinna poole sõitma. Õigemini Tallinna sadama, sealt siis edasi Helsingisse, kus tulevad meile vastu Maria vanemad ja viivad meid edasi lennujaama, et me õnnelikult Londonisse jõuaks:) Terve eilne päev kulus peaaegu täiesti pakkimisele, sest minu pakkimine nägi välja järgmine: paar hilpu kohvrisse, tv3 pealt mõni seep, jällegi mõned hilbud ja järjekordne seep telekast. Õhtul otsustasin siis käsile võtta ja panin nimekirja järgi kõik ära kohvrisse ja pressisin kohvril istudes imeväel luku kinni. Ma üritan mitte enne Londonit seda avada, muidu ma ilmselt seda enam kinni ei saa. Kokku mul 4 kotti ja kõik näevad välja nagu nad oleks valmis iga sekund plahvatama..Igatahes hakkan nüüd siis oma "väikese" pagasiga liikuma ja loodetavasti järgmise ja ka pikema posti teen juba Londonist:) Wish us luck!