Random trips..the magical nr. 3

Pealkiri küll tõotab reisijuttu, aga enne seda üritan natuke kurssi viia neid väheseid põua üle elanuid lugejaid oma siinse eluga..Viimane kord, kui kirjutasin, olin Liisu poole kolinud.No ilmselgelt ma elan endiselt seal..just kidding. Tegelikult leidsime natuke linnast väljas hea ja suure korteri, kus on mul mõnusalt suur tuba. Kokku elanike 4, mina Liisu, Ali ja Regina. Korter muidu tore, aga hetkel on meie korter väga suures segaduses, et mis riigis ta asub. Nimelt on enamus tubades antarktika olukord ja ega fakt, et meil vannitoas radikat pole, ka väga kaasa ei aita. Et natukenegi inimlikult pesemas käia, on vaja vannituba miniatuurse puhuriga ikka kena mitu tundi soojendada ( siinkohal btw on mitu understatement:D Peale kolimise alustasin kooliga, kus sama vana lugu, aind vähem tunde ja raskemad tööd. Kooli esimesel nädalal oli ka mu sünnipäev, mis venis 4 päevaseks fiestaks. All good things ehk siis baarid, restoran, majapidu ja mini majapidu. Hilinenud tänusõnad eestikinkide eest. Komme jätkus mul hämmastavaks kuuks ajaks. Mida kauem eemal, seda rohkem oskan vist hinnata. Seda või siis oli komme isegi minu jaoks liiga palju, et neid paari päevaga ära hävitada..

Üheks sünnipäeva kingiks sain ma aga kutse tulla 27. oktoober lennujaama koos nädalaks pakitud asjadega. Kutse taga oli Merle ja kingiks oli siis reis Barcelonasse. Sellest ka blogi postituse pealkiri. Külla läksime Merkale, kes seal oma Erasmusega Siestasid ja Hispaania draamat naudib kuni Aprillini. Lucky bastard! Igatahes meil vedas ilmaga, et rohkem kui pluus ja seelik polnud välja minnes vaja selga panna. Parajalt sooja Eesti augustikuud meenutas. Igati chill. 7 päeva möödusid päeval linnas ringi tuuritades ja hämmastavat

Barcelonat sisse hingates ja imetledes, õhtud erinevaid Hispaania imeroogi nautides( millest ma siiani oma tuunikala ja tomati musisid igatsen! christmas present HINT!! haha) ning latest ( konkreetselt latest) ehk siis öösel, nautisime Barca ööelu, mis ei vedanud alt. Iga õhtu erinevas kohas..või noh peaegu, sest üks õhtu otsustas mu aju, et tal on puhkust vaja. Nimelt 3 inimesega juttu ajades suutsin ma sujuvalt voodisse magama jääda pooletunniseks napiks. Võite arvata et pooletunnisest napist tuli full on 13 tunnine uneseik. Mis seal ikka, vähemalt olin lõpuks välja puhanud, success! ( või no seda ütlen ma endale, et mitte mõelda et ma ühe awesome õhtu suutsin maha magada) Igatahes kui viimane õhtu tuli, mõtlesime, et teeme koduse veiniõhtu..BAD IDEA!! Kui sul on järgmine päev vaja kell 5.30 tõusta, et lennule jõuda, pole just kõige targem ennast Sangriast vindiseks juua ja kell 4 magama minna ja sealjuures arvata, et äratuskell läbi une sujuvalt kinni ei lähe..Kui see lause veel mõistmatuks jäi, siis jah, suutsime lennust maha jääda.JÄLLE! Barcelona, aasta 2008-sama lugu. Needus? Lollus? Barcelona viis näidata mulle, et ma ei tohi sealt ära minna? Ilmselt see keskmine, aga mulle meedib mõelda, et just need teised kaks. Igatahes meil vedas tohutult ja saime täiesti hea hinnaga tagasilennupiletid reedeks, mis tähendas kahte lisapäeva Barcas. Muidugi sellele eelnes ülimõttetu ja kallis taksosõit lennujaama, kus tee peal Merlel läks süda nii pahaks, et tuli peatus teha. Peale mahajäämist olid meil taksojuhiga suured arusaamatused ja lõpetasime temaga teineteise peale karjudes tänaval, kuni lõpuks mitu inimest ligi tuli ja mina politsei ähvardasin kustuda ja taksojuht alla andis. 1:0 minu kasuks? I believe so :D

Igatahes peale seda polegi midagi väga erakordset toimunud, aeg pigem lennanud. Võibolla natuke erakordne on see, et siin sadas paar päeva lund ja oli täitsa talve tunne ( k.a. meie korteris, lovely). Nüüd on seegi ära sulanud ja pole muud, kui see nädal oma assigmentid ära teha, Aliga jõulupeol käia ja järgmisel kolmapäeval Eesti jõule nautime minna. Good times! Aastavahetuseks ostsin ka juba piletid ära ja plaanikohaselt möödub suursündmus seekord Londonis.

Üritan blogi jälle tagasi ellu äratada, niiet peatse postini!

Random trips 2

Jõudsin siis ohutult ja õnneks mitte nii vaeselt tagasi Birminghami, kus ootas mind ees täismaja: Triinu, Armando, Daniel ja Manu ( kes ööbis Danieli toas). Mainiks nüüd, et meie majas oli ( minevikus, kuna olen sealt just välja kolinud) 3 magamistuba ja köök. Igatahes housecount tõusis veel, kui võtsin vastu tollel nädalavahetusel ühe couchsurferi palve Leedsist, kes 2 päevaks Birminghami tuli. Seega oli housecount jõudnud imelise number kuueni. Minu couchsurfer oli kirjanik/võitluskunstide õpetaja/laenude ja finants nõustaja ja üldiselt väga random huumorimeelega ja vinge tüüp. Päeva veetsime Birmis ringi tuuritades koos Armando ja tüübiga ja hiljem läksime veel vihmas meie ilusat järvekest vaatama. Mõte oli seni hea, kuni tuli minu surferil ja Triinul hea mõte mind porilompide kohal liputama hakata. Liputama siinkohal vähem rikutud tähenduses. Oli küll lõpuks( kelle jaoks vähem-siinkohal siis MINA, kelle jaoks rohkem lõbus ja naljakas). Pikad jutud ja naljad maha peetud, suundusime tagasi meie poole, kus kanapastat valmistasin ja järsku selgest taevast mind hispaanlaste vahelisse draamasse kaasati. Ei hakka täpsemalt kirjutama, aga lõppes see nii, et ühel tüübil oli paanikahoog, üks kolis välja ja minu surfer pakkus ühele hispaanlasele väikese õppetunni andmist, et ta minuga viisakalt rääkida ei oska( ilustasin nüüd seda nii, et tüübil olid enam-vähem käed peaaegu kinni mu näos, aga õnneks sellele tuli Armando vahele) Seebiooperi peakorter? I think so. Igatahes lõpuks kui maja maha rahunes, läksid pooled välja alkoholist rahu otsima, põhidraamakunn jäi viimaks magama ja mina rääkisin lõpuks rahulikult oma surferiga juttu ja vabandasin end pooleks et ta sellist draamat pidi pealt nägema. Õnneks oli ta piisavalt mõistev ja võttis asja rahulikult ja viskasime selle üle nalja ja üritasime selle ära unustada. Kui lõpuks kunagi varahommikul magama saime, siis olime kõik täiesti läbi omadega ja magasime kenasti lõunani. Järgmine päev liikusin siis tüübiga linna jälle, et veel viimaseid tuure ja vestlusi maha pidada ning lubasin, et lähen talle ka külla kunagi, kui tahtmine Birmist eemale on saada. Too hetk ma ei arvanud muidugi, et see kord nii kiirelt kätte tuleb, aga sellest juba veidi hiljem. Õhtul saatsin siis ta ära ja naasesin oma vähem tühja majja. Järgnevad päevad möödusid linnulennul ja lihtsalt käisin linnas, vaatasin filme ja veetsin veel viimaseid päevi meie ajutise elaniku Armandoga. Aga siis tuligi viimane õhtu, Armando pakkis oma 3 suurt kohvrit ja 1 kotti, et tagasi USA'sse lennata. Kuna olin täiesti läbi omadega ja natuke haige, siis suutsin paariks tunniks magama jääda ja ärkasin selle peale, kui juba hüvasti jätta tuli. Not again with this, seriously! Hüvastijätud on väga tüütuks hakanud muutuma koos sellega kaasneva igatsuse ja muu jamaga. Aga samas on hea lause selle kohta, mis on omamoodi tõsi ja peaks meeles pidama: A goodbye isn't painful unless you're never going to say hello again. Aga miskipärast kipub selle mõtte meelespidamine vahepeal raske olema, eriti kui pole kindel kas kunagi veel uuesti, kedagi kohtad.

Igatahes peale seda, läksid ka teised majaelanikud lõplikult ära ja paar päeva olin ma täiesti üksi, noh kui välja arvata mõned Liisu külaskäigud. Ükpäev tuli küll Dani tagasi, aga tema pole just kõige parem n-ö seltsiline arvestades kogu eelnevat draamat, mis temaga olnud oli. Ja olgugi, et ta on miljon korda vabandanud, ei lähe see nii pea meelest. Aga see selleks. Istusin siis umbes 2 nädalat tagasi laupäevasel päeval üksi kodus ja tulin järeldusele, et pean Birmignhamist kasvõi paariks päevaks ära saama. Võtsin couchsrufingu lehe lahti, valisin random linna ja mitte nii

random linna välja ja ostsin piletid ära. Saatsin ühele tüübile Manchesteris kirja, kes oli nõus mu vastu võtma ja leedsis oli mul olemas host sama tüübi näol, kes minu juures oli nädalakese tagasi peatunud. Seega, kiirelt mõeldud, kiirelt tehtud( vahelduseks ). Sellel samal õhtul tulid minu juurde veel Liisu, meie uus majakaaslane britt nimega Ali ( hüüdnimi ) ja Chris, tema sõber kes Londonis resideerub. Kuna mul mingeid plaane polnud ja nemad tahtsid välja minna, siis liitusin minagi nendega. Saabusid nad koos alkoholiga ja nii saigi hakatud joomismänge harrastama. Eesotsas Liisu lemmiku-Hispaanias omandatud puhumis-joomismänguga. Let's just say she's not that good at blowing :D Käisime siis väljas ja sai end natuke välja elatud. Lõpetasid nad kõik minu pool crashides kuna 2 tuba vaba ja magamisruumi rohkem kui küll. Kuna see oli laupäeval, siis pühapäeval puhkasin, koristasin ja pesin pesu ning panin vaikselt asju kokku ( see tähendab siis jällegi, et viskasin 2 asja kohvrisse ja asusin filmi vaatama. Seekord Kill Billi) Kuna oli nõnda tark otsus öösel Kill Billi vaadata, nägin too öö unes, et olin mingi müstiline ninja, kes kõikidel kere peale tahtis anda. Viimasel ajal selliselaadseid unenägusid palju( ilmselgelt on suur soov teatud kellegi peal mingisuguseid ülivõimeid ja võitluskunste kasutada )

Igatahes hommikul, peale 2 tunnist und ärkasin siis kell 8 üles ja viskasin asjad kotti ning asusin bussi peale teele. Birmis päike paistis, aga mida enam Manchesteri poole jõudsin, hakkas vihmasemaks minema. Manchesteri jõudes saatis mu host mulle sõnumi, et magas sisse. Egas midagi, suundusin kohvikusse ja võtsin soojendava kohvi ja asusin lugema. Kohvik oli täpselt kesklinnas ja ma lihtsalt vahelduva eduga piilusin raamatu lehekülgi ja aknast mööduvaid inimesi. Hetk iseendale-võib vist nii öelda. Kui lõpuks mu host linna saabus, kohtusime mõlemad tuulest viidud olekuga keset vihmast väljakut keskuses ja leidsime, et õigeim mõte oleks üks õlle võtta ( kell 1 päeval, nagu ikka). Koht, kuhu läksime, oli selline hubane vanas Inglismaa stiilisnatuke underground pubi, kus jällegi seltskond oli väga kirju aga samas sulandusid kõik sinna harmoonlislt kokku ja õhkkond oli väga hubane ja mõnus. Istusime siis seal paar tunnikest ja rääkisime maast ja ilmast. Vahetasime lugusid reiside kohta ja jõudsin järeldusele, et tegemist on ühe väga huvitava ja kirju isiksusega. Tüüp oli reisinud aasta aega Aasias omapäi ja seejärel kolinud Inglismaale ja edaspidi plaanib ta minna jällegi Aasiasse, aga seekord mõttega et ingliskeelt õpetama minna. Pärit oli ta siis rootsist, aga nagu ta ise ka ütles, ei leia ta endas ühtegi rootslasele n-ö iseloomulikku joont. Aga eks see on täpselt see, et kuidas võtta. Eks me kõik oleme erinevad, aga kui nüüd minna stereotüüpide peale, siis ega ta tõesti polnud kuskilt otsast ei tüüpilise rootslase välimuse ega ka iseloomuga. Peale õllet ja natuke vihmases Manchesteri linnas tuuritamist suundusime tüübi poole, kus ees ootas 2 austraallast, 3 britti ja 1 pakistaallane. Kõik omal moel ägedad ja eriti sõbralikud. Paar huvitavat, paar rändavat ja paar naljakat juttu maha peetud, pakkisin asjad lahti ja veeti mind elutuppa, mille keskel asus piljardilaud. Kohe sain aru, et siin majas on see nagu altar, mille juures vähemalt 5 ( enamasti küll rohkem ) korda päevas peab käima ja mõned lühikesed ja mõned pikad mängud maha pidama. Kuna minu piljardioskused on hetkel ikka väga nirud, siis osalesin nii kuidas oskasin ja kõik aind ergutasid et ei väga hea ( yea right, I was crap). Õhtul siis oli väike piljarditruniir ja majja olid vahepeal saabunud ka muud rahvast, kreekalne, veel britte ja muid tegelasi. Kõik jällegi suure naeatusega ja sõbraliku olemisega. Positiivne igal juhul! Piljardilt mindi üle joomismängudel ja jengale, mis nägi siis välja nii, et kes hunniku maha ajas, pidi jooma ära suure kruusi täie alkoholi, kuhu oli igasugust head ja mitte nii head alkoholi segatud. Minu hostil tuli geniaalne mõte sinna topsi veel abtsinti valada ja võite 1 korra arvata, kes selle muidugi ära pidi jooma. Kes muu, kui mina! Oh seda õnne. Kõik korralikult vindised ja lõbusas meeleolus, tehti veel mõned piljarditurniirid, peeti maha väike jõuvõistlus poiste vahel ühe tüübi toa minijõusaalis. Nimelt rivistati kõik tüübid toa seina äärde( konkreetselt) ja ühekaupa pidi nad rinnalt tõstma nii palju kui suutsid. Ma pole vist oma elus nii palju ähkimist ja puhkimist näinud haha. Suht koomiline oli see vaatepilt, aga mis seal ikka, maja jõujunn selgitatud, pöörduti tagasi joomise, tantsimise ja ofkoors piljardi juurde. Ühel tsikil tuli mõte mind õpetama hakata ja nii tehtigi piljardi laud muudest mängijatest tühjaks ja mina pidin järjest kõiki palle hakkama sisse lööma vastavalt juhendamisele, samal ajal kui a la 7 inimest mind jälgisid. No pressure right? Hakkama ma sain üllatavalt hästi, võta nüüd kinni kas asi oli mu imeliselt heas õpetajas või tarbitud vägijoogi kanguses. Kui kell jällegi hommikutundide poole tiksus ja maja juba tühjemaks oli jäänud, mindi magama ja majas oli rahu, kuni kella 8ni hommikul( ehk siis a la peale 2 tunnist und), sest naabermaja ehitajad otsustasid et nüüd oleks õige aeg üks ehitusmaraton maha pidada. Mina lihtsalt naersin omaette, kuna kõik majaelanikud olid akende peal ja karjusid vaheldumisi ebatsensuures inglise keeles nende peale. Kui nad lõpuks taipasid, et ega nad järgi ei jäta, läksid kõik tagasi voodisse vaikust ootama, mis saabus kella 10 ajal. Kas pole mitte targad ehitajad. 2 tunnine hommikutervitus naabritele. Awesome, or maybe not so much.. Järgnev päev möödus gurmeerestoranis ( teisisõnu mäkis) söömas käies ja linnas tiirutades. Õhtul järgnes järjekordne aga seekord natuke väiksem pidu, kus rahvast küll vähem, aga nalja ja rändavaid vestlusi isegi rohkem. Jällegi hommikutundide välja ( see oli seal majas ilmsegelt kohustuslik). Järgmine päev, mis oli kolmapäev, oli vaja mul õhtul uude linna suunduda ja just my luck, austraalia tsikk ja ta sõber olid just sinna teel ja autoga. Hell yeah, nii saingi nendega täpselt oma uue n-ö hosti maja juurde kella 8 ajal õhtul. Vahepeal peatusime veel ühes söögikohas, kus ma arvan et meid ehtsadeks retardideks peeti tänu massiivsele naerule ja täiesti ebaloogiliste vestluste tõttu. Randomness at its finest again. Kui lõpuks õnnelikult ja natuke väsinult Leedsi jõudsin, ootas mind juba mu host ukse peal. Kuna ta tegeleb võitluskunstidega ja kirjutamisega, siis ta tuba nägi välja nagu mingi jaapani ninjast ( kas ninjad on jaapanist üldse pärit? aah vahet pole, saate aru vast mida ma ette kujutan) kirjaniku tuba. Ühes toapooles mõõgad jms, teises raamturiiulid, kus kohal rippusid jaapani stiilis maalid. Ma ei oska isegi seda tuba hästi kirjeldada, aga tõsiselt ilus oli ja väga teistusugune. Midagi nagu filmis võib kohata. Kuna nii mina, kui ka tema olime suhteliselt väsinud, siis rääkisime lihtsalt juttu, vaatasime briti sarju ja käisime ratastega natuke ringi tuuritamas ja poes, millele järgnes kauaoodatud isetehtud ja hea õhtusöök. Kuna järgmine päev ärkas tüüp juba hommikul vara, et tööle minna, mõtlesin siis, et lähen tuuritan natuke linna peal. Kuna olin enda arust supertark orienteeruja, otsustasin bussi asemel kesklinna jalutada ja kaarti mitte kasutada, sest selleks on ju teeviidadad. Eee think again! Üks silt näitab, et kesklinn itta, teine läände, kolmas põhja ja neljas üldse karuperse. Vabandage väljenduse eest, aga no tõsiselt! Peale kahetunnist äärelinna ja maanteedega tuvutmist( loe: ekslemist) jõudsin ülisuurte poodideni, mis olid jutskui minilinnakuna kokku pandud. Leidsin siis sealt tk-maxi, nexti ja muud hilpharakate lemmikkohad. Veetsin seal mõnusad kaks tundi ja mõtlesin, et võiks lõpuks hommikusöögi ja hommikukohvi jahile minna( märgiks, et kell hakkas 6 juba tiksuma) Selle aja paiku oli ka minu host töölt koju jõudnud ja helistas, et kus ma seiklen. Kui ma talle ütlesin, et ma pole veel keskusse jõudnudki, ta lihtsalt ohkas ja juhatas mind kesklinna, mis asus sealt kohast a la 7 minuti kaugusel. A brain, I definitely don't have one. Igatahes uudistasin siis veel keskuses ringi ja üritasin peatust leida, kus bussiga tagasi hosti juurde saada. Kuna selle tühja ürituse peale kulus mul jällegi pool tundi ja selle aja jooksul oli tüüp jõudnud mulle juba 5 korda helistada, et kus ma olen, siis mõtlesin et kergem oleks vist takso võtta, enne kui teine mulle linna ise peab järgi tulema, et ma lõplikult ära ei eksiks. Nii jõudsingi turvaliselt ja ohutult tagasi alguspunkti peale väsitavalt pikka ekslemispäeva. Ees ootas mind mu host ja teine couchsurfer, kes Californiast pärit oli. Tsikk oli üliavatud ja nii veetsimegi kõva mitu tundi lihtsalt rääkides, süüa tehes ja videosid vaadates ja enda põselihaseid treenides. Mingi aeg öösel tuli aga kõigil väsimus peale ja nii läksime jäimegi sügavasse unne. Järgmine hommiku ärkasin jälle vara ja kuna tsikk pidi päeval Leedsi festivalile minema, mõtlesin et lähen takka linna kaasa lootuses, et kahekesi ära ei eksi. Kuna mu hostil ilmselgetel põhjustel väga suurt usku minu orienteerumisoskustesse ei olnud, andis ta meile täpsed juhised et kus ja mis bussiga me linna saame. Neid jälgides jõudsime hämmastava 20 minutiga kohale ja käisime paaris poes ja suundusime järjekordsele päevasele õllele. Seekord siis oli kell ei rohkem ega vähem kui 12. Pubi asus sellises väikeses kõrvaltänavas, kus väljas olid pikad lauad ja ümberringi lilled ja vanemas stillis sildid ja muu kujundus.

Veetsime seal päris mitu tundi ja sain teada huvitava fakti et Californias saab osta kanepi tervislikel põhjustel. See näeb välja põhimõtteliselt nii, et lähed arsti juurde ja ütled et sul hammas valutab ning voilaa, saad aastaks loa kanepit osta ja omada ning kui politsei sind kanepit suitsetades või vallates kinni peab, lehvitad oma tõendikest ja saad südamerahus oma asju edasi ajada. Vabadus missugune haha. Peale õlletamist ja lugude jutustamist, suundusime veel linna, et poest lahjemat alkoholi osta ja turu peal ringi tiirutada. Sealt leidsin endale vesipiibu, mille sain 14 naelaga. Nimelt vaatasin vesipiipe ja müüja kohe nillis kõrvale, et special price 20 pounds. Kuna Birmis olen ma täpselt samasugust näinud palju kallimalt olin ma kohe nõus aga ütlesin, et pean raha välja võtma. Tüüp sai vist must aga valesti aru ja kui ma automaadi poole hakkasin jalutama, hõikas, et oota oota, palju eest sa siis seda tahad. Mina kohe et hops, 14 naela ja ostan 6 naela eest tubakat ( 2 naela oli üks pakk, mis samuti siin väga hea hind ). Kui tüüp nõus oli ja ma talle ütlesin, et aga raha pean ma ikkagi välja võtma sai ta aru, et mul päriselt pole ka sula ja ma algselt ei tahtnud üldse kaubelda. Tüübi nägu oli lihtsalt nii priceless. Tõsine kodaki moment. Õnnelikult odava vesipiibu omandanud, saatsin oma kaas couchsruferi bussi peale ja asusin oma peatust otsima. Arvasin, et linnast ära saamine peaks ka sama kerge olema, aga ei. Peatus, kust õige buss läks, suundus valele poole ja nii ma seiklesin jällegi toredad tund aega ja otsisin oma peatust. Lõpp hea, kõik hea ehk leidsin selle peale pikki vihmaseid otsinguid. Sihtkohta jõudes avastasin, et olin kella valesti vaadanud ja seega jõudsin ennem oma hosti poole, kui ta ise. Kui ta lõpuks töölt koju jõudis, siis suundusime väikesele ( tegelikult päris pikale) jalutuskäigule, millele järgnes väike istumine ta majakaaslaste ja õhtusöögiga( millele olid veel lisaks õlled, vein, bluntid ). Mõnusalt mellow olla, läksime magama ja kuna järgnes laupäev, oli uni vahelduseks pikk ja magus. Järgmine hommik käisime veel viimasel linnatuuril ja ostsin lõpuks piletid pärastlõunaks Birminghami. Pidin ju lõpuks tagasi koju ka minema, kuigi tahtmist selleks oli vähem kui Hispaanias lund. Enne äraminekut saabus uus couchsurfer Inglismaalt, kes oli selline üliaktiivne ja armas tüdruk, kes nagu minagi randomilt ringi trippis. Nii palju, kui rääkisime tundus väga tore tsikk olevat, aga kuna bussiaeg lähenes, oligi aeg jälle hüvasti jätta ja teele asuda.

Birminghami jõudsin päris hilja ja koju jõudes leidsin eest kirja Danielilt ( viimane üritas vist romaani kirjutada), et ta pole kindel kas ta mind näeb enne kui ma ära kolin ja mis tal kõik vaja veel mu käest küsida maja ja muuga seoses. Oh well, viskasin kirjale silma peale ja vajusin voodisse. 10 minuti pärast oli juba igav ja helistasingi Liisule, et tavaika välja minek jälle. Liitusid meiega seekordki meie uus majakaaslane ja seekord ta sõbrad keda oli üks kuni mitu. Joogid joodud ja välja minek. Seekordseks ohvriks osutus austraalia baar Walkabout, mis oli ülipaksult rahvast täis. Ilmselt, kuna oli laupäev, aga siiski-nii võibinimestel klastrofoobia tekkida! Lõbus oli ikkagi ja tantsida sai palju, natuke enne kolme tuli aga mul nii suur väsimus peale, et suundusin koju, kus magama minemise asemel istusin arvutis ja vatasin filme ja vastasin poolpurjus peaga meilidele, mis pikalt postkastis juba kopitanud olid. Sellele järgnevad päevad möödusid pakkides ja koristades. Eile ehk siis kolmapäeval tuligi THE DAY kätte ja kolisin oma miljoni tuhande( okei see nüüd küll liialdus, aga neid kotte ja kohvreid oli siiski liiga kuradi palju) asjaga ajutiselt 2 nädalaks Liisu poole, kus olen ka praegu. Neil siin tänu minule väike mustlaslaager, niiet vabandan veelkord selle eest. Ostsin peale kolimismaratoni Tescost neile tänutäheks õllesid ja nii mööduski õhtu elutoas jutustades ja

kergemat ja ka kangemat alkoholi tarbides. Kunagi öösel mõtlesin magama minna aga lõpetasin jällegi arvutis filmi vaadates ja kui lõpuks magama jäin, järgnes järjekordne kickass unenägu. Viimane mul igaöiseks rituaaliks juba saamas. Kui hommikul sisse magasin ja lõpuks ärkasin, liikusime Liisuga minu poole, et veel viimased puhastusretked teha ja viimased kotid kaasa haarata( et siinset olukorda veel segasemaks teha). Annoying and has lots of baggage, that's me. Peale seda tuli kerge siesta ja mästerõhtusöök ja siin ma nüüd siis olen, kirjutan blogi ja uskuge või mitte, saingi viimase enda eluga kaasa tõmmatud ja olen jällegi järje peal, success!

Igatahes, uute postideni siis, mis loodetavasti hakkavad tihedamini tulema, et mul ei kujuneks siia romaani nagu juhtus seekord. Aga olge siis rändavad ja nautige armsat koolist septembrit!

Random trips

Pole jällegi kaua positama jõudnud ja viimane kord kirjutasin ka juulikuisest Hispaania reisist. üritan nüüd seda parandada ja blogi kasvõi jõuga ajas endaga kaasa tõmmata. Alustan siis sellest, et kui Hispaaniast tagasi jõudsime Krissuga, veetsime nädalakese Birminghamis. Käisime niisama ringi, kokkasime ja tiirutasime veel viimastel pidudel koos siin Inglismaal. Good times! 2 päeva enne Eestisse minekut aga asusime teele Šotimaale. Kuna mina sellesse kohta juba ammu ära armunud, siis mõtlesin et jagan oma suurt armastust ka Krissuga. Nii võtsimegi oma tripi ette. Kuna hommikul kella 4 paiku tuli geniaalne mõte paarikümneks minutiks magama minna, ärkasime suure ehamtusega 40 mintuit hiljem, et meil läheb kohekohe rong. Nii viskasimegi asjad kohvrisse- mis ette jäi, see sinna ka lendas. Käisime mõlemad kiirelt pesus ja asusime vihmas teele. Jätsin veel Armandoga hüvasti, kes meie pool juba päris pikalt oli peatunud enne USA'sse minekut. Kuna arvasin, et ilmselt teda enam ei näe, oli seegi hüvastijätt kurb. I seriously dislike saying good-bye, but oh well. Šotimaa ootas, täpsemalt Edinburgh. Kuna hommikul sadas Birminghamis vihma, ei oodanud me sealsestki ilmas paremat, aga kui kell 10 hommikul sinna jõudsime, piilus päike vaikselt juba miljoni pilve vahelt ja päeva lõpuks paistis juba tervenisti. Päev möödus Edinburghis ringi rännates, kohvi ja ülimagusat šokolaadi kooki nautides, veel uudistades, ühes üliilusas tornis ronides ( kus sai ka pool kaameramälu täis pildistatud), postkaarte saates, viimaseid kinke muretsedes ja erinevates parkides istudes ja naljatades ja seigeldes. Üks mõnusamaid päevi kohe kindlasti! Kella 11-12 ajal õhtul liikusime siis bussijaama, kust meie buss Glasgowsse pidi minema, aga kuna me kogemata vales peatudes ootasime, pidime me peaaegu oma bussist ka maha jääma. Jällegi vedas seekord ja jõudsime sellele, kuigi Glasgowsse jõudes selgus, et buss mis pidi 1 ajal öösel minema, läheb hoopis kell 5 hommikul. Mainiks siinkohal, et väljas oli maksimaalselt toredad 15 kraadi ja mul olid tol hetkel seljas põlvpüksid, pluus ja väike tressikas. Kergelt öeldes oli külmkapis istumise tunne! Egas midagi, võtsin kohvrist teki välja ja kuna meil sees polnud võimalust oodata( ootajate lounge avati alles 7 ajal hommikul), siis mässisin selle endale ümber ja paigutasime ennast väga ebamugavatele ja külmadele istmetele maha. Mingi aja pärast tuli üks töötaja, kellel meist väga kahju oli ja pakkus välja, et teeb meile ühe lounge'i lahti, kus sooja saame ja kakod ja snäkke nautida. Olgu tänatud šotlaste lahkus! Veetsimegi oma ootamistunnid seal ja asusime bussiga lennujaama poole teele. Glasgowst nägime siis seekord ainult bussijaama, hotelle ja maju mis seda ümbritsesid ning lennujaama. Sightseeing missugune! Lennujaamas pidime samuti mitu tundi ootama ja selle aja veetsime siis nii, et mina vaatasin läpsist filme ja Krissu magas keset lennujaama põrandat nagu kõik normaalseimad meist.Lennukiga asusime siis lõpuks Riia poole teele, kus ootasime mu empsi ligi 2 tundi, kuna tema oli nimelt vales terminalis. Lõpuks aga leidsime üksteist üles ja pidasime esimesed ja tähtsaimad jutud maha, ehk kas süüa nälginutele on? haha

Riias oli muidugi jällegi täiesti vastand šoti ilmale ja ma pidin kuumuse kätte ära sulama. Toredad 30 plus kraadi. Jällegi asusime pikale sõidule Võru poole. Kulus selleks rohkem kui tavaliselt, sest oli ju vaja mitu ülitähtsat peatust teha( märgake irooniat siinkohal). Lõpuks kunagi 9-10 ajal jõudsime aga Võrru, kus ootas mind Merka ja kellega koos veel sama õhtu Maria sünnipäevale lendasime. Sünnipäev möödus kirevalt, ütleme nii.

Silla lõhkumine, suur alkoholitarbimine ja pidev ühelauline playlist on vaid mõned märksõnad.

Olgugi, et ma olin vist kõige kainem inimene ( that's a first, i know ) ja und oli viimase 4 päeva jooksul vast kõva 3 tundi kokku, oli siiski hea sünnipäev ja võis rahule jääda. Järmine hommik, kui lõpuks koju jõudsin, vajusin kohe voodisse ja magasin kella 6ni õhtul välja ja ega kui emps poleks mind äratanud, oleks ma seal paar päeva täiesti kutu olnud. Aga sellist luksust ju mul ometigi ei olnud. Käisime siis ujumas ja järgnevad päevad möödusidki pere, sõprade, päikese, joogi, grilli ja muu hea seltsis. Käisin võimsal klassikokkutulekul, kuhu oli vist 11 inimest ennast viitsinud kohale vedada. Mainiks, et 3 neist ei ela Eestis ja said sellega hakkama, et end kohale vedada aga Võru omadel oli vist tähtsamaid asju teha ( sorri, aga pidin selle välja tooma)

Üldiselt oli Eesti puhkus jällegi väga hea ja nagu ikka pole paremat kohta kui kodu :) Kahjuks oli see aeg aga aind 2 nädalat ja need päevad lendasid ülikiirelt. Jällegi tulid kurvad hüvastijätud ja teekond tagasi Inglismaale. Lennu peale jõudmine ei läinud muidugi jälle sujuvalt ( ega siis minu puhul saa miski sujuvalt minna) ja nii eksisime 2 tundi enne lendu ära.

Nimelt emps ei pannud täispikka aadressi otsingusse ja nii me lõpetasime kuskil äärelinna külakeses. Õnneks leidsime oma tee tagasi ja lennujaama jõudes oli veel tunnike aega lennuni. Kuna Ryanair mul eelneval õhtul veel kaarti ei tahtnud vastu võtta ja kohvrit ei lasknud lisada, kartsin et pean vastavalt

nende reeglitele lennujaamas pileti eest (mis tänu läbiminemata maksele ära blokeeriti vms ja ma seda välja printida ei saanud) ja kohvri eest lisa maksma 75 naela, mis eesti rahas umbes 1500 krooni ehk kallim kui minu edasi-tagasi piletid. Aga õnneks polnud läti lennujaama töötajad sellest teadlikud ja andsid mulle kõik tasuta, niiet lucky yet again haha!

Igatahes selle pika ja igava lennujaama jutu peale lisan ma veel mõned pildid Šotimaa minitripist ja hiljem kirjutan ka, mis siin saarekesel veel uudist ja oma eelmise nädala random tripist Leedsi ja Manchesteri!

Alicante

Aega läks mul tore kuu aega, et lõpuks Hispaania reis lõpuni kirja panna, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Igatahes jõudsime siis põletava kuumusega Alicantesse ja rongijaamas koputas mu õlale üks tüdruk, kes meie järgmine host oli.

Inglise keel hispaanlase kohta oli lihtsalt suurepärane. Vastu tuli ta koos isaga, kes muidugi sõnagi inglise keelt ei osanud aga oli väga vaimustuses meid nähes, mis oli omamoodi armas. Isa tegi siis vaatamata tütre Marina pidevatele seletustele siiski meile autoga linnatuuri ja seletas ülikiirelt hispaania keeles mida Marina meile siis aeg-ajalt tõlkida üritas. Kodu asus neil natuke linnast väljas, kõige suurema ranna juures Alicantes. Maja oli päris suur ja me saime jällegi oma toa koos kõigi mugavustega. Aga see host oli natuke pinges? Ei oska õiget sõna leida. Ta oli muidu tore tüdruk ja sai palju rääkida, aga midagi häiris teda koguaeg, et ta ei tundnud end päris vabana. Seda muidugi kuni õhtuni kui mojitode ja jointide seltsis ta sõpradega aega veetsime. Kuna me aga olime üliväsinud, siis 2 ajal, kui nad välja läksid, läksime meie magama. St mina vajusin voodisse kõigi riietega magama ja Krissu jäi lugema minu kauni norsete saatel. Okei nali, ma ei norska tegelt ( ma loodan vähemalt )

Aga teine päev käisime siis rannas, selles samuses Alicante kõige suuremas. Ja see oli nii kuradi ilus ja ma tahtsin endale käega pähe virutada, et eelmine kord kui Alicantet 2 aastat tagasi külastasin, ma vaevaks ei võtnud, et teisi veenda, et siin peab üks ülisuur rand olema. Noh, seekord läks õnneks ja tõesti, see oli meie hosti sõnul 10 km pikk ja ükskõik kummale poole vaadates paistis meri, palmid ja liiv. Peale väga pikka lainetes mängimist ja päevitamist ja korduvalt mere käest bitchslapi saamist otsustasime tagasi maja poole suunuda, et suureks finaaliks valmistuda. Nimelt oli tol õhtul fifa finaal Hispaania-Holland. Kuna jäime aga omadega hilja peale, vaatasime pool mängu majas ja teiseks poolajaks suundusime ühte rannaklubisse/baari, mis oli lihtsalt meeletult suur ja ilus.

Väljast vaadates meenutas justkui massiivset pulmatelkide kogu ( tõesti ma ei suutnud paremat võrdlust tuua, andestust) aga kogu koht mõjus nii hubaselt ja hästi, et oleks võinudki sinna jääda. Aga okei, tagasi mängu juurde, mojitod käes suundusime vabade kohtade juurde( mida põhimõtteliselt ei olnudki nagu võite ette kujutada) ja vaatasime mängu, mis venis ja venis ja venis ja venis kuni aaaah terve koht läks hulluks ja kõik karjuma hakkasid. Ei pidanud just eriline ajugeenius olema, et ka väljastpoolt aru saada, kes värava lõi. Igatahes peale seda otsustasime koju minna, kuna meie hostil oli järgmine hommik kell 9 hambaarst ja meie oma targa peaga unustasime võtmed maha ja ei saanud seega iseseisvalt ka linna jääda.

Okei aga linnast välja saamine, vot see osutus alles probleemiks. Esiteks oli terve linn inimesi, autosid täis, kes kõik karjusid, tantsisid ja laulsid. Kes autode peal, kes tänaval, kes poes, kes rannas. Madness on ainuke sõna, kuidas seda kirjeldada.

Lõpuks kõndisime siis tapva palavusega linna äärde, kust Marina isa meid peale võttis ja asusime tema poole teele, lipp aknast väljas lehvimas. Nende jaoks oli see võit tähtsam kui miski muu, seda oli näha igal pool kuhu aga pilk peale sattus. Kui lõpuks hullumeelsest linnast n-ö koju jõudsime, läksime jahutavasse basseini, mis asus meie hosti tagaajas. Ei saa vist kurta väga või mis? Me Krissuga oleks heameelega sinna jäänudki, aga ei. Oli vaja magama minna, et järgmine hommik edasi liikuda. Läksime siis rongiga kesklinna ja muidugi maha vales peatuses, et 40 kraadise palavusega ikka võimalikult palju kõndida saaks. Siin kohal teeks endale pai! Järgmine peatus oli

ühe tüübi juures, kes kesklinnas koos oma venna ja sõbraga elas. Nende juures peatus aga ka üks rootslane, kes oma sõpradega n-ö eurotripil oli. Kohe kui sinna jõudsime, asusid tüübid meile väga rändavaid videosid näitama ja vedasid meid randa. Eelnes veel arutelu et teeks ühe jointi kaasa? Teeme kaks äkki? Okei. Tavaline. Või siis mitte, aga oh well, kes meist ikka väga tavaline on. Igatahes rannas siis tore olla, rääkisime rootsi tüübiga lainetes ja üritasime natuke pikutades päikese käes jõudu koguda( yeah, what a bright idea :D)

poolsurnult siis suundusime õhtul sööma ja peale seda hakkasime kaarte mängima ja seda mudiugi alkoholi seltsis. Tuli välja, et tüübid on nagu kohalikud kuulused. Nimelt meie tüüp ehk siis meie host ja ta parim sõber on töötanud pea kõigis baarides ja ta vend on kõige kuulsam DJ Alicantes( ilmselt, kuna ta on seal ka ainus DJ haha :D) Aga nali naljaks, nii möödusidki meie päevad ja õhtud ja ööd seal. Päeval rannas, õhtul rääkides mingitel väga rändavatel teemadel ja öösel peol käies erinevates kohtades, kus igalpool nii sissepääs kui joogid tasuta olid. Kirjutaks lähemalt, aga nende päevade suhtes on mu mälu poolkahtlane( okei tegelt olen laisk hetkel lihtsalt). Viimasel ööl kui meie rong kell 6 hommikul minema läks, jätsime kõigiga hüvasti ja lubasime kindlasti tagasi minna. Nii rändavalt ägedaid tüüpe ei kohta igapäev! Ja suundusimegi tagasi Reusse, kust meie lennuk läks. Muidugi rongis ja rongijaaas ja lennujaamas oli Katrel tark mõte head Hispaania õllet ja Sangriat nautida ja lennuki peale taaskord natuke vindiselt minna. Oh well. Kurvalt ja igatsusega läbisime check-ini ja asusime tagasi Birmignhami teele.

Aga nii pea kui võimalik, lähme me tagasi! :)

Gandia-Valencia

Oleme siiski hetkel omadega Gandias. Peale internetikohvikus paaritunnist passimist läksime tagasi rongijaama lootuses, et äkki ta ootab meid siiski seal. Tuli isegi tark mõte, et teatada läbi infopunkti üle jaama, et Krists Lacis( meie hosti nimi) tule palun turismiinfo ette. Mõeldud-tehtud, aga keda ei tulnud, oli meie host. Nojah, ootasime siis veel natuke ja vist mingi poole tunni pärast helistas kõigepealt Valencia tüüp, et kõik korda aetud ja saate meie poole tulla ja vist paari minuti pärast ka Krists, et kus te olete. Egas midagi, ostsime siis pileti, käsime söömas veel ja asusime Gandia poole teele. Natuke alla tunni sõitu ja olimegi kohal. Tüüp oli rongijaamas vastas ja no ma pean kohe ära mainima, et see tüüp ei jää kunagi vait . Ehtne chatterbox. Aga pole hullu, täitsa lõbus oli teine. Elab ta 5-toalises korteris koos vanemate ja õega ja jällegi on rõdu, kust tookord oli mõnus vaade mägedele ja kirikule, mis keset mäge n-ö asub. Asjad lahti pakitud ja esimesed jutud aetud, läksime tüübi töökohta, ühte baari, mis oli selline hubane/chill koht. Sees oli 1 baar ja väljas teine. Kohta ümbritses suur aed ja väljas oli palju laudu, kus inimesed siis tavaliselt istusid ja jooke nautisid. Kuna läksime sinna esmaspäeval, siis oli seal suhteliselt tühi. Väga tühi, nimelt 6 inimest vist peale meie ja ta töökaaslaste. Aga ega see kedagi seganud, oli n-ö erapidu. Saime eriti head rummi koolaga, rummi kohati 2 korda rohkem kui kokat. Ja istusime seal ja ajasime pooleldi hispaania, pooleldi inglise keeles juttu. Mingi aja pärast tuli Kristsi ülemus ja pakkus välja, et lähme kuhugile edasi. Läksime siis ühte ranna äärsesse klubi moodi kohta. Sinna läksime ülemuse Porchega, kuhu neljakesi vaevu ära mahtusime. Klubis oli jällegi rohkelt Hispaanlasi, kes kõik rahulikult jooke ja blunte nautisid. Muidugi tehti meile kohustuslik shott, millest keeldumine oleks solvamine. Ja ega me siis ebaviisakad ju saanud olla. Aa ja siin ikka tõesti igalpool n-ö peresüsteem. Selles mõttes, et kui oled ikka sõber, siis oled põhimõtteliselt perekond ja sulle tullakse alati vastu. Tänu ülemusele olid kõik joogid tasuta, sissepääsu ei olnud jne. Meie host ka rääkis, et ta on kõik tänu tutvustele saanud. Ülemusega sai tuttavaks, kui ta kohalikku kossutrenni läks, kus ta treener oli selle ülemusega sõber ja nii see läks. Aa ja siin linnas pidavad ainukesed n-ö kaagid olema baltiriikidest, et muidu ei ole siin mingeid pahandusi vms. Kõige halvem linnaosa on tuntud seepärast, et 2 kuud tagasi läksid seal 2 tüüpi kaklema ja üks sai natuke klobida. No tere. Ei hakka vist Birmi siinkohal üldse võrdlemagi. Igatahes tagasi õhtu juurde liikudes, kuna need n-ö pärisklubid olid too õhtu tühjad, siis liikusime poole viiest koju.Siin ju on peod olenevalt rahva hulgast 8ni hommikul või kuirahvast jagub, ka kuni 12ni lõunal. Awesome. Magasime kõva 5 tundi ja liikusime hommikul randa, mis jällegi oli lihtsalt nii ( kindlasti ei oska oodata mis sõna nüüd tuleb) iluuuus! Aga kuna päike 2 ajal väga kõrvetama hakkas ja ma endal superosava päevituse suutsin saada kätele, siis liikusimegi 2st tüübi poole ja tegime väikese siesta une. Väikese ehk sii 4st 9ni. Siinne päike väsitab lihtsalt nii hullult ära, et teisiti väga ei saa. Ärkades avastasin oma põletused käel, mis igale poole vastu minnes valu tegid. Vot üks asi, mis pole kohe üldse ilus. Aga õhtul läkime siis n-ö linnatuurile ja Krists näitas meile kõiki vaatamisväärsusi ja niisama linna. Lõpuks maandusime ühte kesklinna söögikohta, kus tellisime pitsa kolme peale ja no täiesti lõpp kui hea see oli! Kõhud pungil, jalutasime rahulikult koju ja rääkisime juttu ja ma üritasin rõdul kuskilt netti varastada. EI läinud õnneks väga, kuna ühendus kadus ja tuli nagu jumal juhatas ja peale tunniajalist mässamist andisn ma alla. Kella 2st läksime ära magama ja mina üritasin kuidagi oma põletusega kohaneda, sest igas poosis oli liiga palav magada. Note to self:osta puhur! Järgmine hommik ärkasime, kui meie host meid äratas, sõime mingied imelikkehispaania rullikesi hommikusöögiks ja käisime linnas natuke netis ja tulime jällegi koju, et pesus käia ja kella neljaks valmis panna, et Brasiilia- Hollandi mängu minna vaatama kohallikku baari. Mina toetasin Brasiliiat, meie host Hollandit ja enamus baaris olijatest samuti viimast.Noja,mäng vaadatud suundusime tüübi poole, puhkasime ja läksime õhtul linna kahekesi Krissuga, kuna host oli tööl. Pidime hiljem kokku saama ja välja minema. Jalutasime siis ringi ja leidsime eelmisel päeval külastatud söögikoha isegi üles ja tellisime ühe ülihea pitsa, peale mida jalutasime veel ja nautisime lihtsalt ümbruskonda. Koju jõudsime vist natuke enne kahte ja mõtlesime, et pikutame natuke ja lähme tüübi töökohta. Aga no nii kui pead patja puudutasid, tuli selline uni peale, et vajusime lõplikult ära. Jäi pidu seekord ära. Hommikul ärkasime päris vara ja asusime oma asju kokku pakkima( Im starting to hate packing, seriously) Asjad kokku pressitud, asusime Valencia poole teele. Rongisõit oli enam-vähem ja kui Valenciasse jõudsime, võtsime kohvi ja jäime oma järgmist hosti ootama. Õhtupoole vist mingi 7 ajal saime siis lõpuks oma hostiga rongijaamas kokku. Tüübi nimi oli Guille ja tegelikult on ta pärit Urugaist, aga oli Valenciasse tööle tulnud. Tegeleb poole kohaga fotograafiaga ja kuna sellega väga hästi ära ei ela, tegeles ta kõrvalt ka veebidisainiga. Elas ta esialgu üksi, kuna 2 Argentiina tsikki olid Madridis kuskil paraadil ja neljas tüüp oli natuke enne välja kolinud. Saimegi siis selle väljakolinud tüübi toa endale n-ö. Korter ise oli 11 korrusel ja lihtsalt haigelt ilusa vaatega linnale( eriti öösel) vaatasid välja ja selline tunne nagu oleks pooleldi džunglis, sest maja kõrval asus üks park/allee, mis oli mitu kilomeetrit pikk ja viis lõpuks randa. Lucky us! Igatahes esimesel õhtul ei teinud midagi erilist, istusime ja tutvusime ja lugesime ja lõpuks vajusime ära magama, et välja puhata. Järgmine hommik, kui ärkasime, sadas väljas vihma ja mõtlesime, et mis seal ikka ja magasime edasi. Ärkasime kunagi pärastlõunal ja hopsti vihm oli ka lõpuks järgi jäänud. Käisime poes ja muretsesime natuke eluks vajalikku ja õhtul vist kunagi 8 ajal otsustasime, et tavai võiks ujuma minna. Mõeldud-tehtud. Jalutasimegi mööda eelnevalt mainitud alleed randa. Päike loojus täpselt sel ajal ja võite kujutada, kui mõnus jalutuskäik see oli. Rannas aga oli veel 10 korda mõnusam, sest kohale jõudes oli juba pime ja kui vees olid, siis otse mere poole vaadates läks meri sujuvalt üle taevaks tumesinistes toonides. Vaatasid ranna poole ja olid palmid, tuled, palmid, tuled. Vasakul ja paremal paistsid udu seest mäed ja kõrged hooned. Ilusilusilus! Peale seda meil jaksu jalutamiseks polnud, kuna see oli a la 35 minutiline teekond ja nii me läksimegi trammiga. 5 minutit ja kohal, success. Peale seda käisime pesus ja tüüp teatas, et tal üks Inglismaalt pärit sõber läheb järgmine päev ära ja vaja tähistaama minna. Kunagi 12 ajal olime valmis ja läksime ühte väikesesse baari kesklinnas, kus olid diivanid väljas ja hea hubane õhkkond. Seal olid siis 2 Hispaania tsikki, meie host, briti tüüp, 2 hispaania tüüpi, prantsuse tsikk ja šveitslane. Ja läks hästi, kuna 90 protsenti rääkis neist inglise keelt. Vahelduseks oli ka kerge suhelda. Nautisime head seltskonda, long islandeid ja hubast atmosääri. Kui see baar kinni pandi, liikusime edasi ja kuna üks tüüp oma flaieritega lehvitades käsi tahtis ära kaotada, läksimegi sinna. Klubi ise oli kergelt-öeldes imelikku kujundusgea. Sisutus ja kõik muu oli väga kena, aga kuju. Ee meenutas nagu keskmisest natuke laiemat koridori, kus kahel pool diivanid ja lauad. Rändav ruum ütleks selle kohta. Muusika oli päris hea, aga mingi aeg tuli siiski tahtmine edasi liikuda. Nii jõudsime järgmisse kohta, mi s oli natuke normaalsema ruumiga, aga joogid olid see-eest hingematvalt kallid. Muusika eest siiski plusspunktid hah. Isegi Tribe’i ja wu tangi tuli, msi hispaania kohta ikka väga haruldane. VÄGA. Anyway jällegi mingi aja pärast liikusime edasi uude kohta, mille nimi oli music box. No tere! Ütleks, et selle koha nimeks võiks panna träna peakorter. Täiesti haige, mis muusika seal oli. Aru ei saanud kuna laul vahetus ja kõik lihtsalt tiksusid. Sealt kohast tegime kiirelt minekut ja mõtlesime, kas minna randa või mitte. Lõpuks sai väsimus võitu ja läksime taksoga 6 ajal koju. Ärkasime järgmine hommik erinevalt eelnevatest päevadest päris vara ja liikusime linna, et natuke poodides ringi tuuseldada. Sõime kesklinnas ja nautisime päikest. Õhtul liikusime Guille poole ja läksime jällegi ujuma. Ujumast tulles mõtlesime kino üles leida, et mõnda filmi vaadata. Aga ainuke kino, kus väidetavalt sai kõiki filme ilma hispaania keelse peale lugemiseta vaadata, asus natuke linnas väljas. Läksime siis kohale peale väikest ekslemist ja oh üllatust, 2 kõige sitemat filmi olid ainult ilma seebikalaadse peale lugemiseta ja nii me läksimegi hoopis ülisuurde keskusesse istuma ja sööma ja saime aimu Hispaania mängust. Kui Hispaania võitis, läks asi täiesti hulluks. Koju jõudes kuulsid mitu tundi, kuidas inimsed signaalitasid karjusid ja laulsid, kõik täielikus eufoorias. Kui ma ei eksi ( kalamälu) siis oli see vist poolfinaali mäng. Igatahes selle toreda lärmi saatel lugesime raamatut, kuni ma sujuvalt ära vajusin ja hommikul ärkasin riietes ja samas asendis, kus magama jäin. Skill. Peale väikest hommikusööki ja hangumist, liikusime randa, kus olime seni, kuni päike ikka liiga julmalt põletama hakkas ja hispaanlastel siesta aeg hakkas. Peale randa käisime kodus pesus ja otsustasim e raamatuotsingule minna. Inglise keelse. Järjekordne nõela heinakuhjast otsimise teekond võis alata. Lõpuks leidsime siiski ühe ülisuure raamatupoe ja hoidsime pöidlad peos. Kui müüja käest küsisin, osutas tüüp alla korrusel ja ütles kõige tumedama häälega mida ma vist iial kuulnud olen, down stairs! Meil oli, niiet ee okei. Leidsime siis paar riiulit ja valisime 2 raamatut välja ( kui mõtlee, mis pärast te Hispaanias raamatut otsite siis teadmiseks, et me ei suuda lihtsalt passida rannas) anyway peale seda liikusime jälle sööma ja mul oli tore kokkupõrge ühe tüübiga, kes oma flaieritega jälle lehvitas. Kui ma ei rahulikult ütlesin, läks tüüpi täiesti närvi ja karjus puta mulle. Mul oli väga palju raskusi enda tagasihoimisega, et ma talle bitchslappi sealsamas poleks andnud. Kui juhuslikult ei tea, mis puta tähendab, siis google translate aitab. Igatahes 10 minuti pärast sain üle ja kui kell juba päris palju oli, liikusime tagasi oma hosti poole. Too õhtu oli järjekordne kodune õhtu ja ei teinud midagi erilist. Järgmine päev läksime hommikul vara randa ja kui lõuna ajal koju läksime, oli 1 Argentiina tsikk koju jõudnud. Tutvus tehtud, liikusime korraks linna, et jällegi natuke poodides käia. Leidsin enda kauaotsitud valge nahktagi ja tuju kohe jälle seda võrra kõrgem. Väikesed asjad pakuvad vahest ikka kahtlaselt palju rõõmu. Natuke jälle vaesem, liikusime hosti poole ja sõime õhtust Hispaaniale kohasel hilisel tunnil. Välja jällegi see õhtu ei läinud, aga magama saime siiski a la 2 ajal kui mitte hiljem. Kui hommikul ärkasime, mõtlesime et teeme täieliku rannapäeva. Nojah. Iseenesest ju hea mote, aga kui Katre aka the genius suudab päikesekreemi maha jätta, siis päike on väga valusalt kõrvetav. Kuna rand asus ühe väikese linnaosa juures, läksingi päikesekreemi jahile. Kui lõpuks poe leidsin, ei saanud seal kaardiga maksta ja mul läks kõva pool tundi aega, et lõpuks raha välja võtta. Aa ja kuna järjekordselt suutsin ma pangakaardi maha jätta, helistasin Krissule, kellest ma osavalt mööda suutsin kõndida. Lõpuks leidsime ikka üksteist üles ja saime selle kuradi päikesekreemi. Aga noh randa jõudes oli natuke hilja. Seda avastasime me muidugi hiljem, kui pepu ja õlad armsalt ära põlenud oli. Osavus missugune. Andsime päikesele lõpuks alla ja läksime tagasi korterisse. Kuna kumbagi korterielanikku kodus polnud, istusime niisama rõdu peal ja ajasime juttu, kui järsku selgest taevast 2 tüüpi välja ilmusid, et no tere kes teie olete. Sama küsimusega neile vastates selgus siis lõpuks, et üks neist oligi see tüüp, kes just välja kolinud oli ja et nad tulid nädalavahetuseks külla. Olgu, house count: 6 Tunnike hiljem tulid ka korterielanikud koju koos uue tüübiga. Egas midagi, seltsis segasem. Muideks kõik 3 tüüpi olid prantslased ja 2 neist elasid Hispaanias ja üks oli lihtsalt neil külas. Kui lõpuks kõik 7 inimest pesus said käidud( jällegi pean ära mainima, et see võttis toredalt kaua aega, eriti viimastel) oli väike õhtusöök ja hakkasime veini ja muud toredat alkoholi tarbima. Kuna kaardid seisid nõnda ahvatlevalt laua peal, tuli mote joomismänge hakata mängima. Eee, bad idea. Kuigi see mäng iseenesest oli päris äge ja sai kõvasti nalja. See meenutas mõnes mõttes bailat ja samas väga ei meenutanud ka ( segaduses). Igatahes mäng ise oli siisjärgmine: kaardid pandi kõik ühe pudeli otsa, kust siis ringis olijad hakkasid kaarte ära puhuma. Vastavale kaardile oli vastav alkoholikogus või mingi reegel. Nt kuningas tähendas, et keegi alustas rändavalt mingi asjaga. Nt banaan, mis on puuvili ( hello captain obvious)ja siis kõik pidid ühe puuvilja ütlema kuni see, kellel enam ühtegi pähe ei tulnud, jooma pidi. Ja kõige n-ö karmim reegel oli, et kui terve paki maha puhusid, siis pidi oma klaasi tühjaks jooma. Ütleme nii, et seda juhtus üks kuni mitu korda meie ringis. Kui me ükskord lõpetasime ja kõik parajalt purjus olime, tuli mõtte randa liikuda. Tüübid tegid veel mingi erilise imekoksi kaasa ja me keegi ei tahtnud teada, mis seal sees oli. Rannas liitus meiega veel üks Hispaania tüdruk ja ameeriklane, kes siis meie argentiinlasest tsikki n-ö kaaslane oli. Anyway imejook jällegi ära tarbitud ja liiga suurtes kogustes naerdud ja rebitud, liiksuime ühte rannaklubisse, kus tantsisime ja tantsisime ja tantsisime veel. Koht ise oli selline tavalises klubistiilis, kus oli paar baari.Aga seal viis välja üks uks, kus olid igasugused india/egiptuse stiilis kujud ja istumiskohad, kus inimesed lihtsalt nautisid ja tantsisid. Ma usun, et see n-ö tagaed või asi oli suurem, kui sisemine ruum ja ega ausalt-öeldes ka palju ilusam ja mõnusam. Täpselt selline tunne nagu olekski Egiptuses( kui paned kõrvad lukku ja teeskled et igalpool pole Hispaania keel) Kui klubi juba vaikselt tühjaks läks ja päike tõusma hakkas, otsustasime randa minna. Läksime viiekesi, kuna teised olid lihtsalt vahepeal ära kadunud. Mina, Krissu, meie host ja 2 prantsuse tüüpi. Viimased läksid ujuma ja tegid mingeid veidernaljakid tsirkusetrikke seal vees. Random.Päikesetõus vaadatud, mõtlesime et liiguks lõpuks koju. Ja kuna kõige targem mote tundus takso võtta, siis nii tegimegi.Ainult et see polnud mingi tavaline taksosõit. Kuna meid oli viis ja taksos oli 4le koht, siis tagaistme vaatepilt oli täiesti koomiline. Mina istusin pooleldi ukse peal, krissu istus keskel jalad ühe tüübi pepsi all ja 4 tüüp oli maas ja üritas end varjata . Fail. Me kõik lihtsalt naersime terve tee ja ega taksojuht ka ise parem polnud. Tegelt oligi tema, kes meile sellist armsat sõiduviisi soovitas. Lõpuks, kui kõik taksost välja saime, liikusime tagasi korterisse ja ajasime veel natuke juttu ja 10 ajal läksime ära magama.

Peale seda “lühikest” ööd, ärkasime alles lõuna ajal, peale mida suundusime randa, kus magasime veel ja üritasime suure kuumuse käes elus püsida.

Õnneks oli vees ulpimine taevlik ja kui kell juba 8 poleks tiksunud, oleks me ilmselt sinna jäänudki.

Igatahes liikusime siis poodi, et õhtuks natuke juua osta ja tagasi korterisse, et veel pesus käia. Kohale jõudes olid veel 2 Hispaania tsikki korterrisse tulnud ja jällegi seltsis segasem. Üks oli suhteliselt vaikne aga teine tsikk oli see-eest topelt valju ja emotsioonikas, aga heas mõttes. Jällegi imepikk pesus käimis järjekord üle elatud, jäime õhtusööki veini seltsis ootama. Nimelt tegid 3 prantsuse tüüpi meile kõigile pastat. Kui lõpuks kõhud kõigil pungil täis olid( tänu hispaanlase lahkele jagamisoskusele) alustasime nagu eelminegi õhtu, joomismängudega.Seekord lõppes see aga uue mängu Ma pole kunagi..Ilmselt enamus teavad seda, niiet ma ei hakka seda lahti seletama. Igatahes lõppes jällegi kõigil see suure alkoholitarbimisega ja lõpuks otsustas Argentiina tiskk, et nüüd peab terviseks hakkama jooma. Pool rumm, pool koola või siis pool viin ja pool fanta. Armas. Kui lõpuks väljaotsustasime liikuda, oli kell juba a la 4 ja läksime ühte rannaklubisse, mis oli eriti massiivne. Ma ei oska seda isegi kirjeldada. Kõik oli selline ranna äärse lounge teemas.Diivanid, mitu suurt tantsupõrandat, baarid jne. Sissepääs oli ka korralikult soolane, aga mul läks õnneks ja sain tasuta. Jehuu. Igatahes olime seal jällegi kuni päike juba tõusma hakkas ja peale seda istusime veel rannas mitu tundi. Kui lõpuks otsustasime koju minna, mõtlesime et võtaks trammi. Kuna trammid käisid ikka 40 minuti tagant ja meie 500 meetri kauguselt nägime, et tramm juba tuleb, siis mis seal ikka, hakkasime kõik täiest väest jooksma. Mööduvad taksod ja autod muidugi elasid kaasa ja ma võin vaid ette kujuta, mida inimesed arvaisd, kui nad 4 lammast elueest peatuse poole jooksmas nägid. Random yet again.Kodus tegime veel süüa, s.t. siis et sõime pasta ülejääke ja vist mingi 9 ajal läksime ära magama. Kuna meie Krissuga järgmine päev Alicante poole pidime sõitma hakkama, ärkasime suht vara ehk 10 ajal ( und kui palju) ja hakkasime pakkima ja käisime pesus ja uurisme pileteid ja muud vajalikku. Varsti olid juba kõik üleval ja nii me istusime rõdul ja elutoas ja ajasime veel viimaseid jutte ja tegime viimaseid nalju. Lõpuks läksid pooled randa, jätsime hüvasti ja mitte väga palju hiljem läksimegi ka meie takso peale, et rongijaama minna. Hüvasti jätud olid natuke nukrad, sest meil oli lihtsalt nii kuradi äge seal. Viimaste päevade ülipikad peod ja kõik muu. Võib öelda, et Valencia oli tollel hetkel meie lemmik linn, kus käinud olime. Rongijaamas ostsime piletid ja asusime rongiga Alicante poole teele..