Alicante

Aega läks mul tore kuu aega, et lõpuks Hispaania reis lõpuni kirja panna, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Igatahes jõudsime siis põletava kuumusega Alicantesse ja rongijaamas koputas mu õlale üks tüdruk, kes meie järgmine host oli.

Inglise keel hispaanlase kohta oli lihtsalt suurepärane. Vastu tuli ta koos isaga, kes muidugi sõnagi inglise keelt ei osanud aga oli väga vaimustuses meid nähes, mis oli omamoodi armas. Isa tegi siis vaatamata tütre Marina pidevatele seletustele siiski meile autoga linnatuuri ja seletas ülikiirelt hispaania keeles mida Marina meile siis aeg-ajalt tõlkida üritas. Kodu asus neil natuke linnast väljas, kõige suurema ranna juures Alicantes. Maja oli päris suur ja me saime jällegi oma toa koos kõigi mugavustega. Aga see host oli natuke pinges? Ei oska õiget sõna leida. Ta oli muidu tore tüdruk ja sai palju rääkida, aga midagi häiris teda koguaeg, et ta ei tundnud end päris vabana. Seda muidugi kuni õhtuni kui mojitode ja jointide seltsis ta sõpradega aega veetsime. Kuna me aga olime üliväsinud, siis 2 ajal, kui nad välja läksid, läksime meie magama. St mina vajusin voodisse kõigi riietega magama ja Krissu jäi lugema minu kauni norsete saatel. Okei nali, ma ei norska tegelt ( ma loodan vähemalt )

Aga teine päev käisime siis rannas, selles samuses Alicante kõige suuremas. Ja see oli nii kuradi ilus ja ma tahtsin endale käega pähe virutada, et eelmine kord kui Alicantet 2 aastat tagasi külastasin, ma vaevaks ei võtnud, et teisi veenda, et siin peab üks ülisuur rand olema. Noh, seekord läks õnneks ja tõesti, see oli meie hosti sõnul 10 km pikk ja ükskõik kummale poole vaadates paistis meri, palmid ja liiv. Peale väga pikka lainetes mängimist ja päevitamist ja korduvalt mere käest bitchslapi saamist otsustasime tagasi maja poole suunuda, et suureks finaaliks valmistuda. Nimelt oli tol õhtul fifa finaal Hispaania-Holland. Kuna jäime aga omadega hilja peale, vaatasime pool mängu majas ja teiseks poolajaks suundusime ühte rannaklubisse/baari, mis oli lihtsalt meeletult suur ja ilus.

Väljast vaadates meenutas justkui massiivset pulmatelkide kogu ( tõesti ma ei suutnud paremat võrdlust tuua, andestust) aga kogu koht mõjus nii hubaselt ja hästi, et oleks võinudki sinna jääda. Aga okei, tagasi mängu juurde, mojitod käes suundusime vabade kohtade juurde( mida põhimõtteliselt ei olnudki nagu võite ette kujutada) ja vaatasime mängu, mis venis ja venis ja venis ja venis kuni aaaah terve koht läks hulluks ja kõik karjuma hakkasid. Ei pidanud just eriline ajugeenius olema, et ka väljastpoolt aru saada, kes värava lõi. Igatahes peale seda otsustasime koju minna, kuna meie hostil oli järgmine hommik kell 9 hambaarst ja meie oma targa peaga unustasime võtmed maha ja ei saanud seega iseseisvalt ka linna jääda.

Okei aga linnast välja saamine, vot see osutus alles probleemiks. Esiteks oli terve linn inimesi, autosid täis, kes kõik karjusid, tantsisid ja laulsid. Kes autode peal, kes tänaval, kes poes, kes rannas. Madness on ainuke sõna, kuidas seda kirjeldada.

Lõpuks kõndisime siis tapva palavusega linna äärde, kust Marina isa meid peale võttis ja asusime tema poole teele, lipp aknast väljas lehvimas. Nende jaoks oli see võit tähtsam kui miski muu, seda oli näha igal pool kuhu aga pilk peale sattus. Kui lõpuks hullumeelsest linnast n-ö koju jõudsime, läksime jahutavasse basseini, mis asus meie hosti tagaajas. Ei saa vist kurta väga või mis? Me Krissuga oleks heameelega sinna jäänudki, aga ei. Oli vaja magama minna, et järgmine hommik edasi liikuda. Läksime siis rongiga kesklinna ja muidugi maha vales peatuses, et 40 kraadise palavusega ikka võimalikult palju kõndida saaks. Siin kohal teeks endale pai! Järgmine peatus oli

ühe tüübi juures, kes kesklinnas koos oma venna ja sõbraga elas. Nende juures peatus aga ka üks rootslane, kes oma sõpradega n-ö eurotripil oli. Kohe kui sinna jõudsime, asusid tüübid meile väga rändavaid videosid näitama ja vedasid meid randa. Eelnes veel arutelu et teeks ühe jointi kaasa? Teeme kaks äkki? Okei. Tavaline. Või siis mitte, aga oh well, kes meist ikka väga tavaline on. Igatahes rannas siis tore olla, rääkisime rootsi tüübiga lainetes ja üritasime natuke pikutades päikese käes jõudu koguda( yeah, what a bright idea :D)

poolsurnult siis suundusime õhtul sööma ja peale seda hakkasime kaarte mängima ja seda mudiugi alkoholi seltsis. Tuli välja, et tüübid on nagu kohalikud kuulused. Nimelt meie tüüp ehk siis meie host ja ta parim sõber on töötanud pea kõigis baarides ja ta vend on kõige kuulsam DJ Alicantes( ilmselt, kuna ta on seal ka ainus DJ haha :D) Aga nali naljaks, nii möödusidki meie päevad ja õhtud ja ööd seal. Päeval rannas, õhtul rääkides mingitel väga rändavatel teemadel ja öösel peol käies erinevates kohtades, kus igalpool nii sissepääs kui joogid tasuta olid. Kirjutaks lähemalt, aga nende päevade suhtes on mu mälu poolkahtlane( okei tegelt olen laisk hetkel lihtsalt). Viimasel ööl kui meie rong kell 6 hommikul minema läks, jätsime kõigiga hüvasti ja lubasime kindlasti tagasi minna. Nii rändavalt ägedaid tüüpe ei kohta igapäev! Ja suundusimegi tagasi Reusse, kust meie lennuk läks. Muidugi rongis ja rongijaaas ja lennujaamas oli Katrel tark mõte head Hispaania õllet ja Sangriat nautida ja lennuki peale taaskord natuke vindiselt minna. Oh well. Kurvalt ja igatsusega läbisime check-ini ja asusime tagasi Birmignhami teele.

Aga nii pea kui võimalik, lähme me tagasi! :)